Olen viimased poolteist nädalat veetnud haiget poega põetades. Tavalised talvised hädad - mingi viirus, mis paistab juba üle olevat ja siis osavalt kõrvapõletikuks muundub.
Nüüd on asi juba enam-vähem ühel pool ja ehk saame vastlaidki sõita. Aga selline pooleldi maailmast ära rippumine andis, nagu ikka, võimaluse mõtelda.
Jõudsin taas kord arusaamisele, et kui meil midagi ikka väga paigast ära ei ole, saame me oma laste ohtu sattudes nendeks, kelleks me sadade tuhandete aastatega arenenud oleme - oma liigi säilivuse eest hoolitsevateks kiskjateks.
Tundub võib-olla liialdusena, kuid millega muidu seletada, et pruugib viieaastasel vaid haigestuda, kui me leiame end hoopis teistsugusest seisundist kui tavaliselt: meie meeled teravnevad, reageerimiskiirus ning keskendumisvõime paranevad ja me tuleme toime enda põhivajaduste rahuldamata jäämisega palju kauem kui üldiselt. Magamiseks piidab paarist-kolmest tunnist öös, me suudame isegi magades mingi osa meeltest valvel hoida ning köhahoo või joogivajaduse puhul reageerimine me kiirusega, milles boss tööl meie puhul vaid unistada võib...
pühapäev, 22. veebruar 2009
neljapäev, 12. veebruar 2009
Kuidas koondamisega toime tulla?
Olen olude sunnil vaadanud lähedalt üht suuremat koondamislainet. On päris põnev jälgida, kuidas üks kollektiiv töö kaotamise võimalusele, ohule, teatele ja siis reaalselt selle kaotamisele reageerib.
Esimene märksõna on huumor. Võimalikult must, võimalikult irooniasegune huumor, mis annab inimestele võimaluse üle olla tundest, mis muidu muutuks muserdatavaks masenduseks. Iga tõrkuv arvutiparool, iga uksekaardi piiks muudetakse võllanaljadeks stiilis "täna pääseb veel ikka sisse!" "Et tunnused ei funka enam? Eks pead sellest oma järeldused tegema! :)" Jne. Kuni need naljad mõne nädala pärast kõik ära on tüüdanud ja tasahilja vaibuvad.
Teine märksõna on igaüks vastavalt oma isikuomadustele ning mõned ka täiesti ootamatult. N.ö. rindeolukorras löövad inimestest nende iseloomuomadused eriti jõuliselt välja - või siis vallanduvad hoopis uued, peidetud pooled, millest kellelgi pole aimu olnud. Kes loobib koondamisteateid personaliosakonnale vastu vahtimist ja keeldub alla kirjutamast, kes tihub salamisi nutta, kes räägib ülemustest veel mürgisemalt kui enne. Osa jällegi võtab koondamist huumoriga ja on endale juba enne teise teavitamisele järgnenud nädala lõppu uue töökoha tekitanud.
Kolma märksõna on tööandja. Tööandja puhul oleneb paljugi sellest, millise firmaga on tegemist ning milline on see ülemus, kes veel mingilgi määral tavatöötajatega kokku puutub. Minu kogemused osutavad aga, et Eesti tööandja on siiski enamalt arrogantne ning teatud mõttes isegi sotsiopaatliku käitumisega, oodates nartsistlikult, et töötajad mõistavad teda ning tema raskusi, isegi tunnevad talle kaasa. Mõisted "inimlik" ja "korrektne" on Eesti tööandja jaoks peamiselt ühesuunalise olemusega. Pole võõras ei suhtumine stiilis "kuule, selle otsustamine, millise töölepingu muudatuse me sulle teeme, on IKKA TÖÖANDJA PRIVILEEG" ega ka ülemuse siiras kurtmine, kuidas temal on ka raske, sest kallis ametiauto võeti käest ja telefonilimiit on ka poole peal.
Olgu tööandja nii loll, ülbe või haletsusväärne kui tahes, koondamise ajal käkki keerama hakata ei tasu, eriti juhul, kui pärast koondamisteate kättesaamist on jäänud siiski veel mingi aeg reaalselt firmas töötada. Töölepingu seaduses on teisi, koondamisest palju karmimaid punkte lepingu lõpetamiseks - ning mõni tööandja lausa otsib võimalusi, et neist kinni haarata.
Esimene märksõna on huumor. Võimalikult must, võimalikult irooniasegune huumor, mis annab inimestele võimaluse üle olla tundest, mis muidu muutuks muserdatavaks masenduseks. Iga tõrkuv arvutiparool, iga uksekaardi piiks muudetakse võllanaljadeks stiilis "täna pääseb veel ikka sisse!" "Et tunnused ei funka enam? Eks pead sellest oma järeldused tegema! :)" Jne. Kuni need naljad mõne nädala pärast kõik ära on tüüdanud ja tasahilja vaibuvad.
Teine märksõna on igaüks vastavalt oma isikuomadustele ning mõned ka täiesti ootamatult. N.ö. rindeolukorras löövad inimestest nende iseloomuomadused eriti jõuliselt välja - või siis vallanduvad hoopis uued, peidetud pooled, millest kellelgi pole aimu olnud. Kes loobib koondamisteateid personaliosakonnale vastu vahtimist ja keeldub alla kirjutamast, kes tihub salamisi nutta, kes räägib ülemustest veel mürgisemalt kui enne. Osa jällegi võtab koondamist huumoriga ja on endale juba enne teise teavitamisele järgnenud nädala lõppu uue töökoha tekitanud.
Kolma märksõna on tööandja. Tööandja puhul oleneb paljugi sellest, millise firmaga on tegemist ning milline on see ülemus, kes veel mingilgi määral tavatöötajatega kokku puutub. Minu kogemused osutavad aga, et Eesti tööandja on siiski enamalt arrogantne ning teatud mõttes isegi sotsiopaatliku käitumisega, oodates nartsistlikult, et töötajad mõistavad teda ning tema raskusi, isegi tunnevad talle kaasa. Mõisted "inimlik" ja "korrektne" on Eesti tööandja jaoks peamiselt ühesuunalise olemusega. Pole võõras ei suhtumine stiilis "kuule, selle otsustamine, millise töölepingu muudatuse me sulle teeme, on IKKA TÖÖANDJA PRIVILEEG" ega ka ülemuse siiras kurtmine, kuidas temal on ka raske, sest kallis ametiauto võeti käest ja telefonilimiit on ka poole peal.
Olgu tööandja nii loll, ülbe või haletsusväärne kui tahes, koondamise ajal käkki keerama hakata ei tasu, eriti juhul, kui pärast koondamisteate kättesaamist on jäänud siiski veel mingi aeg reaalselt firmas töötada. Töölepingu seaduses on teisi, koondamisest palju karmimaid punkte lepingu lõpetamiseks - ning mõni tööandja lausa otsib võimalusi, et neist kinni haarata.
neljapäev, 5. veebruar 2009
Millisest hüvest loobuda?
Uskumatu, kui vähe on inimesele vaja, et teada oma põhivajadusi mõistma panna. Võta üks neist temalt lihtsalt pooleteiseks ööpäevaks ära.
Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.
See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.
Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.
See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.
pühapäev, 1. veebruar 2009
Päev, mil kassid tümpsudes käivad
Isetekitatud peavalu (reaalne, mitte ülekantud tähenduses à la probleem või plinder) on peavaludest kõige hullem.
Isetekitatus tekitab peavalule mingi koefitsendi juurde, nii et lõpuks ei saagi aru, kui palju valust on ehtne ja kui palju mingi aastasadadega geneetiliseks omaduseks muutunud luterliku moraalikoodeksi kauge kaja, mis ütleb, et "yeah, patune, paras sulle... ise võtsid need kaks punast veini pärast kahte õlut... ise istusid edasi siis, kui esimesed ja teisedki juba kodude poole läksid... kannata nüüd!"
Isetekitatus tekitab peavalule mingi koefitsendi juurde, nii et lõpuks ei saagi aru, kui palju valust on ehtne ja kui palju mingi aastasadadega geneetiliseks omaduseks muutunud luterliku moraalikoodeksi kauge kaja, mis ütleb, et "yeah, patune, paras sulle... ise võtsid need kaks punast veini pärast kahte õlut... ise istusid edasi siis, kui esimesed ja teisedki juba kodude poole läksid... kannata nüüd!"
Tellimine:
Postitused (Atom)
