Olen viimased poolteist nädalat veetnud haiget poega põetades. Tavalised talvised hädad - mingi viirus, mis paistab juba üle olevat ja siis osavalt kõrvapõletikuks muundub.
Nüüd on asi juba enam-vähem ühel pool ja ehk saame vastlaidki sõita. Aga selline pooleldi maailmast ära rippumine andis, nagu ikka, võimaluse mõtelda.
Jõudsin taas kord arusaamisele, et kui meil midagi ikka väga paigast ära ei ole, saame me oma laste ohtu sattudes nendeks, kelleks me sadade tuhandete aastatega arenenud oleme - oma liigi säilivuse eest hoolitsevateks kiskjateks.
Tundub võib-olla liialdusena, kuid millega muidu seletada, et pruugib viieaastasel vaid haigestuda, kui me leiame end hoopis teistsugusest seisundist kui tavaliselt: meie meeled teravnevad, reageerimiskiirus ning keskendumisvõime paranevad ja me tuleme toime enda põhivajaduste rahuldamata jäämisega palju kauem kui üldiselt. Magamiseks piidab paarist-kolmest tunnist öös, me suudame isegi magades mingi osa meeltest valvel hoida ning köhahoo või joogivajaduse puhul reageerimine me kiirusega, milles boss tööl meie puhul vaid unistada võib...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ühesõnaga, muutud emaks:P
ega vist emalik instinkt palju isalikust instinktist erine.
välja arvatud ehk ses mõttes, et kui kodus oleks beebi ja see öösel karjub, siis unise peaga ei hakka oma rindu välja arutama. aga ega ma tea....võibolla need emalikumad issid teevad sedagi liigutust.
Postita kommentaar