Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Tegelikult oli see rahvatarkus omal ajal kindlasti ka omal kohal - to ajal, kui inimene, kel õnnestus vanaks elada, pidi kindlasti mingil määral osav olema.
Tänapäeval peab pingutama, et mittevanalt surra, seega ei ole erilist põhjust sellest tarkusest kinni pidada.
Ma pühendusega luuletust siia ei kirjuta, takkajärgi lilli ka ei loobi.... sõnad said õigel päeval ajalukku kirjutatud. ;)
Ma jäin mõtlema vanaduse ja tarkuse üle.
Tegelikult on tarkus ja vanadus suur dilemma.
Austus vanaduse vastu jääb minul igaljuhul samale tasemele. Kuigi ma ei tea, kas maailma muutudes see muutub. Aga võibolla ei.
Ja mis on tarkus? Me, esimese nooruse seljataha jätnud, oleme ju ka erineval tasemel, erinevas valdkonnas targad.
Ma võin näiteks täiesti julgelt väita, et ma olen oma vanematest targem mõnekümne asjaga, kuid see ei tee neid minu silmis rumalateks. Ma võin väita, et minu poeg teab mõnda asja paremini kui mina, aga hoidku ta selle eest, kui ta mind rumalaks peab! :)
Tehnika ja üleüldine areng on jätnud praegused vanurid mõnedest meile igapäevaseks muutunud tarkustest hoopis ilma, aga elukogemuse tarkust, mida nemad on üle elanud ei ole jälle meil.
Oeh,see on nii paks teema, ma saan täitsa aru, miks seda arutades peab tsivilisatsiooni selja taha jätma ja ürginimlikult liha ja õlut jooma. Rõhk veel viimasel :).
Postita kommentaar