Lihavõtteprelüüd

Lihavõtted on meie suhteliselt vähekristliku rahva jaoks pigem selline tore võimalus paar vaba päeva saada. Toredusest kukub oluline tükk küljest, kui oled kahe lapsega üksinda - ja vastikult haige.

Aga samas on huvitav, kuidas inimene väärtustab tegelikult väga väikseid asju, kui tal ilma kohustuslikkuse koormata lastakse seda teha. Kui puruksnuusatud ninaga poodi minek eriti ei õnnestu ning superhüperlihavõttemenüü jääb tegemata (ning kodus ei ole ka neid, kelle arvates on ainult üks või parimal juhul poolteist viisi erinevaid pühi õigesti veeta), võib poiste keskis olla väga lahe ka tatraputru ja kanapalle süües.

Ning kui munade värvimisel ei sünnigi neid fantastilisi pildikesi, mis on end kunstikalduvustega inimeseks pidava vanaema arvates ainuke mõeldav tulem, tunnevad noored maalrid samasugust rõõmu ka pisut sürrealistlikest kujunditest, mille erinevate vahendite ja värvide kooskasutus tekitab.

Ning kui aknavärvidega köögiakna alumisse serva joonistatu pisut voolabki mööda klaasi ning omandab seega väljaveninud, omamoodi melanhoolse vormi... siis see ju sümboliseeribki neid lihavõtteid kõige paremini.

Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.