Lihavõtteprelüüd

Lihavõtted on meie suhteliselt vähekristliku rahva jaoks pigem selline tore võimalus paar vaba päeva saada. Toredusest kukub oluline tükk küljest, kui oled kahe lapsega üksinda - ja vastikult haige.

Aga samas on huvitav, kuidas inimene väärtustab tegelikult väga väikseid asju, kui tal ilma kohustuslikkuse koormata lastakse seda teha. Kui puruksnuusatud ninaga poodi minek eriti ei õnnestu ning superhüperlihavõttemenüü jääb tegemata (ning kodus ei ole ka neid, kelle arvates on ainult üks või parimal juhul poolteist viisi erinevaid pühi õigesti veeta), võib poiste keskis olla väga lahe ka tatraputru ja kanapalle süües.

Ning kui munade värvimisel ei sünnigi neid fantastilisi pildikesi, mis on end kunstikalduvustega inimeseks pidava vanaema arvates ainuke mõeldav tulem, tunnevad noored maalrid samasugust rõõmu ka pisut sürrealistlikest kujunditest, mille erinevate vahendite ja värvide kooskasutus tekitab.

Ning kui aknavärvidega köögiakna alumisse serva joonistatu pisut voolabki mööda klaasi ning omandab seega väljaveninud, omamoodi melanhoolse vormi... siis see ju sümboliseeribki neid lihavõtteid kõige paremini.