Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.