Kuidas lömastada sõnumitoojat

Äsja sai veel kord kinnitust, et tegelikult on väga vähe inimesi, kes tahaksid päriselt kuulata, rääkimata millegi teadasaamisest. Arusaamine on juba selline luksus, et seda ei julge õieti lootagi.

Kodus haigena istutud päevade ajal on alati rohkem aega mõelda kõige selle peale, mille peale tavaliselt ei mõtle. Nagu, et auto pidi saama remonditud juba läinud suvel (ning ülevaatus on ikka tegemata, kuigi kindlustus sai lõpuks uuendatud), et kui palju saab koolis pidevalt naginatesse ja aeg-ajalt ka reaalsesse kaklusesse sattuvat poissi koduse kasvatusega mõjutada (juhul, kui kodused väärtused on paigas ning käitumisprobleeme pole samuti - pigem on asjade rusikatega selgeks tegemine midagi, mille too koolis on õppinud) ning et KUI NEETULT TÜÜTU on suhtlemisstiil, mis seisneb selles, et sa saad oma lausest kolm esimest sõna ära öeldud enne, kui vestluskaaslane oma suu lahti teeb (ning seega kõrvad sulgeb) ja valab su üle õigustustesegase emotsioonipurskega, mille kandev mõte on et "minul on õigus" või tegelikult selle teisendiga "mina pole valesti teinud".

Istud siis suu ammuli ning püüad aru saada, mis toimub. Kui see toimub tihti, siis hakkab see aga väga tüütavaks ja kulutavaks muutuma, ükskõik, kas see toimub tööl koosolekuruumis, sõprade-tuttavate ringis publilaua taga või oma köögi ja elutoa piirimail.

Ja siis koidab sulle taas, et inimesed ei ole reaalselt huvitatud millegi teadmisest selle sõna kõige puhtamas ning neutraalsemas mõttes. Uus informatsioon, juhul kui see ähvardab mõjutada vanu seisukohti, on ainult segaja, mida püütakse laiaks astuda.

Ja kui selle käigus ka sõnatooja talla alla jääb... no, kaks kärbest ühe hoobiga.