Krt, ei saa hakkama. Teab mitmes kord elus püüan ma paberist päevikut pidada ja lihtsalt ei saa tehtud.
Algus läheb igati ilusasti - põhjendan metsalaastava otsuse mahukatega külgedega kalendermärkmik osta endale ära ka - et tuhande aasta pärast on antropoloogid rõõmsad pigem ehedate kirjalike ürikute üle kui mingi kummalise kõvaketta jäänuse, kuhu salvestunud kraami enam mingite vahenditega kätte ei saa.
Ja dääm, tulemus on ikka sama. Kirjutan paberi ja pliiatsiga nädalakese, äärmisel juhul kaks ning siis on kööga. Lehed saavad järjest lakoonilisemaid sissekandeid, kuni need taanduvad lihtsalt kirjapandud hommikusteks temperatuurideks ja siis täiesti ära kaovad.
Ma ei suuda kusjuures ikka moodustada seisukohta, kumb oleviku slavestamise meetod tulevastele ajaloolastele sõbralikum on - siinne, mis võib väga lihtsalt kaduvikku vajuda hoolimata meie põhjatust usust interneti püsivusse - või siis see arhailine, mis raiskab aeglaselt taastuvaid resursse ning ei ole üldse kooskõlas paberivaba elu ideoloogiaga.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar