Kuidas kasvatada koolipoisse

Pidin täna siis lõpuks selle pöördumise ära tegema. Mõtlesin, et what the hell, kaotada ei ole midagi. Saatsin kirja:

"Tere!

Mu konkreetne mure seotud keskmise lapse, pojaga.

Juba lasteaias diagnoositi tal ADHD sündroom, mis on vahelduva eduga andnud tunda ka tema kooliteel. Nagu sündroomi puhul tavaline, ei mõju keskkonnavahetus just eriti hästi, nii et sunnitud kolimisega poolteist aastat tagasi ei muutunud asjad just paremaks.

Probleem selles, et kodustes tingimustes püsivad poja käitumine ning tegevused igati mõistlikes piirides - siin pole ta keskmisest märgatavalt hajameelsem, tujukam või suutmatum keskenduda. Osaliselt on asi kindlasti selles, et me vanematena oleme tema kasvatamisega nii kaua tegelenud, et suudame nö une pealt erinevates olukordades õige lahenduse leida. Ka on talle selgeks saanud piirid ja kodused väärtushinnangud - need on elu- ja tervistjaatavad, optimistlik-realistlikud.

Ka suhe väiksema vennaga on normide piires - vägivalda ei esine vaimselt ega füüsilisel moel, pigem kipub väikevend aeg-ajalt tüütult ülemeelikuks muutuma.

Problemaatiline on aga olukord seal, kus koduseid autoriteete ning piire ei ole: koolis ning koolikaaslastega väljaspool kooli. Trennis vastuolusid kaaslastega ei esine, kuid see-eest oleme treeneriga vestelnud poja keskendusmivõimetuse ja hajameelsuse teemadel (hilinemised, "pigem mäng kui töö" harjutuste ajal).

Koolis on olukord aga vägagi raske. Väiksemaid naginaid on kaaslastega pidevalt, samuti lähevad käiku rusikad ja sõimusõnad. Praegu tundub, et kooli õhkkond (lööja ja sõimajaid on seal rohkem kui küll) sööb ära sellegi moraalse tarkvara, mida meil on õnnestunud kodust kaasa anda.

Samas on poja õppeedukus väga hea, ning tema teadmised eakaaslaste omadest kohati kõvasti ees. Kodus oleme ka teadmishimu igati soodustanud ning püüdnud kõikvõimalikele elu ja maailma puudutavatele küsimustele vastata. Tahaksin eraldi rõhutada, et väljaspool kodu tekkinud konfliktsituatsioonide puhul ei anna me mingil juhul automaatselt õigust oma pojale.

Nii ehk naa, meie mõistus on teatud mõttes otsas. Saan aru, et kool ootab meilt lastevanematena teatud reeglitele alluva lapse kasvatamist, samas pole me viimased 10 aastat muuga tegelenudki. Siitpoolt vaadates on just nimelt kool see koht, kus (eriti vastuvõtlikum ja nö õrnema närviga) laps õpib kaklema ja sõimlema - ning üsna relvitukstegev on lause, et "mida ma siis tegema pean, end peksta ja narrida laskma?"

Lugupidamisega,"

jne.

Tegelikult on mõned lihtsad meetodid, millega IMHO kõik eesti klassiruumid tunni ajaks palju rahulikumaks saaks.

1. Tehtagu kohustuslikuks vahetundide ajal õues (kuid rangelt kooli territooriumil) viibimine. Iga ilmaga, siseruumides ainult arstitõendiga. Pole midagi hullemat, kui sees kopitamine - eriti veel, nagu mõnedes koolides kombeks, ainult ühes kindlas koridoris või hoopis klassiruumis passimine.

2. Vahetundide aegne täiskasvanute kohalolek pidevaks = rohkem korrapidajaõpetajaid.

3. Nulltolerants igasuguste reeglite rikkumise suhtes ning võrdne kohtlemine kõigile. Esimesest klassist peale.

4. Rohkem mehi päevasel ajal koolidesse, ükskõik kas õpetajate, turvameeste, isadest vabatahtlike, vanaisadest vabatahtlike või mingi MTÜ kaudu. Kutsutagu seksistlikuks, kui tahetakse, aga empiirilised uuringud osutavad, et poisid sisestavad teatud vanuses siiski meeste poolt näidatud eeskuju ning jagatud juhtnöörid palju sügavamalt.