Jõuluvana volbriöö

Jõuluvana tuleb Eestisse. Seesama, kes Yle2 jõululaupäevasaadetes helistajate kõnedele ja klõbistajate klaaskirjadele vastab. Just, seesama, kelle aadressi paljud messengerikasutajad läinud detsembris enda arvates oma kontaktide hulka lisasid - ning said vastutasuks ingliskeelseid rõvedusi. Tuli välja, et keegi, minu mälu järgi kanadalane, oli pulli teinud.

Enivei, J. Vana tuleb ning vägisi tikub pähe mõte, et käik pole juhuslik.
Okei, Kuimetsa küla Kaiu vallas Raplamaal kirjutas vanale kirja ja kutsus tolle endale kuuske istutama. Aga vanal on hooaeg ammu möödas ning aega lõdvalt käes... miks ta just täna tuleb?

Mina pole sugugi kindel, et pukki oma käiku tänahomse volbriga sidunud pole. Me ju kõik teame, et kolm üht korralikku soomeugrilast liikuma panevat ainet - viin, tubakas ja bensiin - on siinmail siiski vähemalt käibemaksu võrra odavamad kui lahe taga. Ja Raplamaal pole ka Lootsmanni, kes volbriöise alkoholimüügi ära keelaks...

Igatahes, ma söön oma heeringavõileiva ära, kui jõuluvana homme Soome saatkonna funktsionäride vastuvõtul pead ei paranda... ;-)

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Tasuta lõunaid ei ole ehk skaibi minu mobiililt

BattleIT blogi reklaamib Skype Regularist, ehk Skype uut, mobiiltelefonidele mõeldud versiooni.

Enne kui kõik nüüd rõõmsalt hüplema ja käsi plaksutama hakkavad, tasub vilksata mobiili-Skype (sisuliselt on tegemist Skype java-versiooniga) tutvustavat teksti. Tegemist ei ole "täismõõdus" Skype'ga.

Mobiili-Skypega ei saa helistada dataühendusel põhinevaid (ehk wifi või fikseeritud hinnaga paketi olemasolul tasuta) kõnesid, isegi mitte oma Skype kontaktide arvutitesse (see maksab sama palju, nagu tavaline kodumaine mobiilikõne). Skype tootejuht Nicholas Babaian põhjendab ainult dataühendusel põhineva kõneomaduse puudumist sellega, et mobiilide akud ei peaks nii eriti kaua vastu.
Mina arvan, et tegelik põhjus peitub Skype diilis mobiilioperaatoritega: nood lubasid Skype oma riistade kallale ainult juhul, kui nad oma noosi saavad.

Teooria sellest, kuidas Sibulast Sibul sai

Mäx ja Sibul Riigikogu õuel reedel, 25. aprillil.


(Poeg: "Kas ta nimi on sellepärast Sibul, et ta ajab oma lauludega inimesi nutma?")

Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p

Valimiskampaania Blogistanis ehk "Vali mind" -mehed ja -naised

Kuivõrd ma olen siiani oma arvamusi rohkem paberil avaldanud ning bloginduses suhteliselt uus, on mul rõõmus privileeg jälgida Blogistani sündmusi teatud mõttes autsaideri pilguga.
Nalja teeb. Ausõna, mitte niimoodi nalja, et istub kamp ja irvitab oma rasvast, põlglikku (ning tihtipeale teatud mõttes kadedat) naeru. Pigem nii, et istud pingil, vaatad natuke imestunult ja muigad sõbralikult.
Ka igati intelligentsed ja tublid blogijad on tänasest nagu äravahetatud. Maailmas toimub miljon põnevat asja, aga nemad ei suuda kiusatusele vastu panna. Sõrmed rändavad nagu iseenesest klaviatuurile kirjutamaks tükikest pealkirjaga (loomulikult esinevad selle kõikvõimalikud variatsioonid) "Enesekiitmine on minu meelest lame, aga kuule, vali ikkagi minu blogi!"

Vaatasin seda hommikust saati sadanud postituste jada ning otsustasin, et ei osale ses võidujooksus.

*kaevab väikse virtuaalse augu, läheb toob paar teivast ning vana voodilina ja ehitab loosungi*

Korvpallimõtisklus I ehk Palli kaja ajateljel

Käisime eile õhtul pojaga korvpalli mängimas. Teate küll neid filmide vanu, sõna otseses mõttes rohtunud palliplatse, kuhu sattunud peategelane tunneb, kuidas miski ta sees liigahtab: "Siin õpetas mu isa mind palli mängima, siin viskasin ma oma esimese korvi, siin triumfeerisin ja põrmustusin esimest korda vihases punkt-punkti mängus."
Täpselt selline oligi nii plats kui ka tunne. Iseenesest mitte "selline", vaid plats oligi "see". Seesama plats vanade põlispuude all, kus ma esimest kord tundsin seda müstikat, mis sind valdab hetkel, kui pall sõrmeotstest irdub.

Kusjuures huvitav, et poeg tegi läbi ka täpselt samasuguse rituaali, nagu ma ise omal ajal. Alguses viskas õhinal palli - sai mõne korvi ka - siis enam niiväga ei jaksanud ning hakkas pulkadest maja ehitama sõnadega "sind on huvitav vaadata." Lõpuks tegi ta aga täpselt seda, mida ma ise 25 aastat tagasi ehk leidis mõnusa ronimiskoha korvirõngast hoidval konstrukstsioonil.

Sellistel hetkedel tunnetad korraga väga teravalt seda nähtamatut ajatelge, millel me kõik paikneme ning millel eksisteerivad sõbralikult koos sinu 17-aastane vanaema, vallatu elupõletajana kodumajanduskooli pidudel, sinu kolmeaastane isa, kes veel ei tea, et oma isa ei näe ta ise ega keegi teine enam mitte kunagi (ning et tema kadumine jääb igaveseks müsteeriumiks)... ning siis oled seal sina ise. Oma valikute ja nende tagajärgedega, selle kõigega, mis end sinu ees aeglaselt-kindlalt, aga siiski nii napilt lahti rullib, et iga väiksemgi sündmus tabab sind rohkem või vähem ootamatult.
Ja loomulikult on seal ka tema, sinu poeg. Kelle puhul ei jää muud üle, kui kasvatada teda nii, et tema valikud saaksid sellised, et mingil hetkel elule tagasi vaadates teeks ta seda rahulolu, mitte kahetsusega.

Ma olen palju kordi mõelnud, keset kõiki neid kaugel elamisi ja mitmeid kolimisi, et kas mu lastel üleüldse kujunenud sellist kohta, kus seistes tunnetad oma seost kadunu, oleva ja tulevaga. Sellist, nagu tädipoja vana talumaja, kus tema enda sugu aastasadu sees on elanud.
Nii naljakas kui see ka ei kosta, mina leidsin selle koha vanas korvpalliväljakus, mida asfalti, puu või tsemendi asemel katab ebakorrapärane peenpunane kruus ning mille pind on nii ebaühtlane, et tagasi põrkava palli põrkenurk on ainult aimatav.

Filmiarvustus: "21" (esilinastus)

Limonaadikino uusima esilinastuse "21" põhisõnum on see, mida teadis omal ajal juba Carl Danhammer: tööga rikkaks ei saa.

Film: "21"
Režissöör: Robert Luketic
Peaosades: Jim Sturgess, Kevin Spacey, Kate Bosworth, Laurence Fishburne Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3+

Vahe omaaegse Tallinna ja filmi tegevuspaiga Las Vegase vahel on selles, et kui Tallinnas oli mingi aeg võimalik raha kokku ajada häbematuse ning vene kantpeadest sõprade abiga, siis selleks, et Vegase mängupõrgutest võitjana väljuda, on vaja nutti. Ajusid, no.
Ajupotentsiaalist peategelane Ben Campbell (Jim Sturgess) puudust ei tunne. Ta õpib USA ühes mainekaimas tehnoloogiainstituudis MIT-s ja valmistub koos nohikutest sõpradega teaduskonkursiks. Campbelli matemaatiline andekus ning kainelt loogiline mõtlemine torkavad silma tema matemaatikaprofessorile Micky Rosale (Spacey), kes avab noorukile ukse MIT kampusest sootuks erinevasse maailma: Las Vegas'i blackjack'i laudadesse, ööklubidesse ning hotellide luksustubadesse.
Vastutasuks ei ole Campbellil ning tema noortel sõpradel vaja teha muud, kui matemaatilisi tõdesid järgides välja töötatud süsteemi abil kaardilauas võita.

"21" on "Ocean's 11" stiilis klassikaline kelmipõnevik, kus alguses läheb hästi, siis paistab kõik kokku kukkuvat ja lõpuks kukub peategelane ikkagi jalgele. Tegelaskujud jäävad suhteliselt visandlikeks ning eetilistele küsimustele aega ei raisata. Tegelikult eetilisi dilemmasid väga tekkida ei saagi: noorte poolt kasutatav meetod, "kaartide lugemine", ei ole ebaseaduslik. Mis ei tähenda muidugi, et see meeldiks kasiinode turvapealikele, eriti kui nendeks on sellised vana kooli mehed nagu Cole Williams (Fishburne).

Ka ei raiska "21" väga pikalt aega teemale "kas saada rikkaks ausa tööga või mängupõrgul nahka üle kõrvade tõmmates". Iseenesest õige ka - sest kui küsimusele moraalselt läheneda, siis kui ei ole tegemist otsese seaduserikkumisega, ei peaks ju miski takistama andekaid noori oma erakordsete võimete abil raha teenimast. Mis siis, et nad nö hallis tsoonis liiguvad: puhtalt isikliku andekusega mängulauas siiski hakkama ei saa, vaja läheb ka noortetiimi sisest märgukeelt ning muud kokkumängu.

Kasiinode nördimus on nende seisukohast muidugi arusaadav, kuid pisutki laiemas plaanis vaadeldes on kasiinod väikese tuuseldamise ära teeninud - nende ärimudel on nii vastikult kuulikindel, nagu nüüdisaegsetel pankadelgi.

Uus rubriik: Hommikutsitaat

Tänahommikune tsitaat sarjast "Lapsesuu ei valeta" pärineb Terevisioonist. Saatejuht Toomas Luhats silmitseb serveerimiseks valmis pandud lõhevõileiba ja ütleb:

"See paistab täpselt sama hõrgutav kui see välja näeb..."

Kalli kauba odavad hinnad

Eesti keeles on palju sellist, mida järjekindlalt vägistavad ka need, kes jaoks on tegemist emakeelega. Eile kuulsin üht neist üldlevinud loogikavigadest, mis nii kõne- kui ajakirjanduslikku keelde nii sügava pesa on teinud, et enam ei aita vist ka keelepuhastajaga hambahari.

Aga no, kuna ma mõnes küsimuses olen otsustanud nö lippude lehvides põhja minna, siis virisen ikka.

Öelge mulle palun, mis asjad on odavad hinnad??!!!

Neile, kes ei tea või ei ole selle peale mõelnud: hind on see, millega mõõdetakse kauba odavust või kallidust. Ehk siis: kaup võib olla odav või kallis - ning seda on kaup vastavalt sellele, kas ta hind on madal või kõrge.

Capish?

Kuuskümmend, kaheksakümmend, kuus tuhat seitse

Saate aru, mida pealkiri tähendab? Ei saa? Mina ka ei saanud! Aga kindlasti näitab see eestlaste oskust kommunikatsioon segaseks ajada.

Pealkirjas loetletud numbrijada näol on tegemist suvalise telefoninumbriga. Esitatult just sel kujul, nagu siinmail on kombeks telefoninumbreid ette lugeda.

Selleks, et kindlustada antud numbri võimalikult täpne verbaalne üleandmine, ekisteerib minu jaoks ainult üks moodus: loetleda see ühekaupa numbritena, mitte arvudena (seda, mis vahe neil on, võib lugeda näiteks siit).
Ehk siis kuus-null-kaheksa-null-kuus-null-null-seitse. Vastuvõtja, kes antud nubrit üles kirjutab, paneb selle ka vastavalt kirja.
Kui number aga esitatakse kujul 60-80-6007, on vastuvõtja seisukohalt tegemist koodiga, mis on vaja deshifreerida. See aga aeglustab ning raskendab info vastuvõtmist.

Peaks nagu lihtne olema. Aga ei. Eestlane teeb ikka omasoodu...

Ime veel, et kohtumisi ei lepita kokku kujul "Venemaa pealinna nimelise kohvikus ees piirangute puudumist tähendava sõna nimega lagedal kohal hetkel, mil päike on taevas kõige kõrgemal".
Selmet öelda "Moskva ees kell 12".

Jumal kannab Pradat

No, kui päris täpne olla siis mitte "suur J" ise, vaid tema väidetav suursaadik maa peal. Igatahes on selge, et sealkandis, kus taevased ja maa-alused jõud omavahel võimusuhteid paika panevad, on Prada kõva sõna.

Kõik kindlasti mäletavad (mulle on alati nalja teinud selliste sõnadega alustatud laused, sest kõik kindlasti ei mäleta) filmi "Saatan kannab Pradat" (The Devil Wears Prada). Just-just, sedasama, kus Meryl Streep mängis moeajakirja Runway peatoimetajat Miranda Priestlyt, bitch'i suure algustähega. Runway sarnanes äravahetamiseni ehtsa moeajakirjaga Vogue ning Miranda Priestly tegelaskuju taustal kõrgus selle pikaaegne peatoimetaja Anna Wintour.

Tänahommikune CNN tuletas aga meelde, et Saatan pole ainuke, keda tõmbavad Prada kingad ning Serengeti päikeseprillid. Neid kaubamärke hindab ka ei keegi muu, kui paavst Benedictus XVI, kes tänasest alates esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastab.

Way to go, Pope!

Naised tahavad üksteist

Ma tean, et iga mehe unistus on omada biseksuaalset naist, kes oleks vahetevahel valmis omavahelistesse vallatlemistesse ka mõne sõbranna kaasama. Aga seda pole minu silmad veel näinud, et seda mõtet ka meedias kinnistada oleks püütud. No, nüüd nägid.
Telekanalite vahel surfides juhtusin kogemata Kanal 2-e tütarjaamale Kanal 11-le. Just parajalt reklaamipausi lõpuks, et kuulda naistekanaliks profileeritud kanali sloganit:
"ME TAHAME 11" (loe: "Me tahame üksteist" - nagu seda ka sensuaalne naishääl eetri taga teatab).

Esmane reaktsioon oli, et wtf. Teisane, et selle koosolekulaua taga oleks küll tahtnud olla, mis mainitud slogani lukku lõi. Et kas otsustav kogu koosnes meestest või naistest. Esmasel juhul võiks ju eeldada, et isased lähtusid lihtsalt paljulevinud uskumusest, et iga nüüdisemane on sisseprogrammeeritult väheke lesbiliste kalduvustega. Kui aga lause töötas välja naisteseltskond, nomaeitea...

Ma saaks aru, kui Kanal 11 ise käänaks oma sloganit vormis "Me tahame ühtteist", aga see vist kostis nende jaoks natuke minimalistlik. Et no, kõike ju sel juhul ei taha.
Aga krt, "me tahame üksteist"... eks igaüks ikka oma rikutuse tasemel, aga mina näen küll vaimusilmas kogu kanali vaatajaskonda üksteist nillival pilgul silmitsemas ja kuumi sõrmi mööda veel kuumemaid kehi libisemas. Njam!

Valgus pimeduses

Tule, pildista tatti!

Sain hilinenud kutse (tegelikult ei ole see ju kutse, kui öeldakse, et meil oli vahva üritus, sa oleksid võinud ka tulla...) fotojahile, kus üheks teemaks oli nohu. Saate aru, NOHU!
Kutsuja tundus olevat arvamusel, et no, sa oled mees, su meelest on see kindlasti lahe värk.
Ma võitlesin samal ajal okserefleksi ja keelelekerkivate venekeelsete vandesõnadega, mida ma sisuliselt kunagi ei tarvita.

Härjale ei ole tõesti lubatud kõik, mis Jupiterile. Algatanuks sarnase ettevõtmise mõni mees, kiljuks pool ilma kõva häälega, kui neandertallaslik värk üks nohupildistamine on. Aga kuna selle lükkasid käima naised, siis on tegemist lihtsalt kevadise vaimukuse ja enesega sina peal olemisega...

Viies käsk

On palju kordi öeldud, et ükski inimene ei peaks oma lapse surma nägema. Täiesti nõus. Tänu sellele me ju neid kaitsemegi. Õpetame mitte trepist alla tormama, et nad oma kaela ei murraks; seletame, kuidas enne sõidutee ületamist vasakule ja paremale vaadata. Ja et punasega ei tohi ja rohelisega tohib.

Aga teinekord ei õnnestu neid siiski kaitsta. Siis, kui loodus ise nad otsustab käsile võtta. Eriti, kui tegemist on eluga, mis eksisteerib ainult punase joonena rasedustestis ja muutusena enesetundes.
Kui minu ellu ilmus esimene katkenud joon, seisin kaua sügisõhtu hämaruses ja vaatasin, kuidas vihmapiisad end vastu asfalti taovad. Mõtlesin, kelle ma just kaotasin ning kujutasin ette, kuidas me oleksime kuus aastat hiljem koos palli taga ajanud.

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, et olles kokku kaks last samal moel - täiesti iseenesliku raseduse katkemise läbi - kaotanud, tormaksin ma kahe käega alla kirjutama sellele, mida kirjutab värske portaal abort.ee.
Sama portaal, mille kohta Postimees kriitikavaba ümberkirjutatud pressiteate "Uus aborditeemaline portaal pakub rohkelt infot" avaldas ning mille kohta Päevalehe tänane uudis "Ministeeriumi rahastamisel tehti abordivastane portaal" ütleb, et sotsiaalministeerium nõuab portaali püsti pannud Elukultuuri instituudilt esmaspäevaks aruannet portaali tegemiseks eraldatud 200 000 krooni kasutamise kohta.
Omavahel öeldes, Elukultuuri instituut tegutseb MTÜ Miikaeli Ühendus alluvuses. See aga, nagu ka lingist näha, oli enne 1997. aastat tuntud kui Vanalinna Hariduskolleegiumi Sihtasutus. Nii et see kena kollane maja Vene tänaval tegutseb sisuliselt sama katuse all, nagu abort.ee...

Olen kaugel sellest, et toetada aborti kui esmast rasestusmisvastast vahendit, mida too nõukogude ajal tihtipeale kippus olema. Olen siiski kaugel ka sellest, et pidada abort.ee-d asjalikuks ettevõtmiseks. Sama nähtuse kaks äärmust, ei midagi muud.

Iga naise elus on hetki, mil ta on sunnitud tegema raskeid valikuid.
"Mind ründab vägistaja: kas karjuda ja avaldada vastupanu ning riskida sellega, et mind vigaseks pekstakse?"
"Prints valgel hobusel osutub iga kord, kui ta viina võtab, julmaks vägivallatsejaks - samas on ta kaine peaga parim nii mehe kui isana."
"Vastu kõiki ootusi näitab rasedustest positiivset tulemust - ning ma tean, et jutt sellest, et Jumal andis lapse, annab ka leiva, on tühipaljas mull."

Me peaksime mitte unustama oma naabri poolt vägistatud 14-aastast iiri tüdrukut ("X"-case"), keda keskastme kohus püüdis abordi tegemisel takistada. Peaksime mõtlema nende portugali naiste peale, kelle ainsaks viisiks aborti teha on enda hulluks tunnistamine ("Mina olen ka aborti teinud", EPL, 8. märts 2008).

Kes oleme meie, et konkreetse naise eest konkreetses olukorras otsus langetada? Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kes oleme meie, et üleüldse mõista?
Miski ei ole eemaletõukavam, kui see, et naiste keha, tervist, hinge ja vaimu puudutavatel teemadel püüavad oma arvamust peale suruda vanapoolsed ülekaalulised mehed, alates paavstist ja lõpetades Limburgeriga...

This is not Hollywood

Nüüd, kui mul on aega pisut lahedamalt käes, vaatasin kodus plaadikogu läbi. Leidsin tolmunud The Cranberries'i. Sealt ka pealkiri.

Aga jah, Hollywood see pisike maalapike siin tõesti ei ole. Üldisemas plaanis isegi mitte Euroopa. Rääkisin mõned õhtud tagasi ühe Saksamaal hetkel resideeruva sõbraga. Ja jõudsime ühisele seisukohale, et suurema osa eestlaste, nii tegijad kui nad enda arvates ka ei ole, ettekujutus sellest, mis toimub väljaspool meie väikest konnatiiki, on ainult hale koopia tegelikkusest. Ega muidugi seda ka eriti ei teata, mis tiigis endas tegelikult toimub.
Guardiani lugemisest ja BBC-st ei piisa, et teada, mida arvatakse Berliini tänavatel, Tampere spordiklubide riietusruumis või väikese Portugali rannikulinnakese pubis.
Samas ei piisa Tallinna kesklinna klaaspalees istumisest selleks, et teada, mida mõtleb üksikhooldaja Püssis või nipernaadi Järvamaal.
Ning ühelgi juhul ei piisa ainuüksi teadmisest selleks, et tajuda, kas neil mõtetel on ka kaalu ning elujõudu.
Et teada, pead olema kohal. Aga veelgi olulisem - pead oma vaimsed aknad lahti hoidma. Oleta, et tead - ning sel hetkel oled juba astunud... kui just mitte vaimupimeduse, siis vähemalt vaimuhämaruse libedale jääle.

Nii et avame akna. Esimesed piisad juba langevad.