Käisime eile õhtul pojaga korvpalli mängimas. Teate küll neid filmide vanu, sõna otseses mõttes rohtunud palliplatse, kuhu sattunud peategelane tunneb, kuidas miski ta sees liigahtab: "Siin õpetas mu isa mind palli mängima, siin viskasin ma oma esimese korvi, siin triumfeerisin ja põrmustusin esimest korda vihases punkt-punkti mängus."
Täpselt selline oligi nii plats kui ka tunne. Iseenesest mitte "selline", vaid plats oligi "see". Seesama plats vanade põlispuude all, kus ma esimest kord tundsin seda müstikat, mis sind valdab hetkel, kui pall sõrmeotstest irdub.
Kusjuures huvitav, et poeg tegi läbi ka täpselt samasuguse rituaali, nagu ma ise omal ajal. Alguses viskas õhinal palli - sai mõne korvi ka - siis enam niiväga ei jaksanud ning hakkas pulkadest maja ehitama sõnadega "sind on huvitav vaadata." Lõpuks tegi ta aga täpselt seda, mida ma ise 25 aastat tagasi ehk leidis mõnusa ronimiskoha korvirõngast hoidval konstrukstsioonil.
Sellistel hetkedel tunnetad korraga väga teravalt seda nähtamatut ajatelge, millel me kõik paikneme ning millel eksisteerivad sõbralikult koos sinu 17-aastane vanaema, vallatu elupõletajana kodumajanduskooli pidudel, sinu kolmeaastane isa, kes veel ei tea, et oma isa ei näe ta ise ega keegi teine enam mitte kunagi (ning et tema kadumine jääb igaveseks müsteeriumiks)... ning siis oled seal sina ise. Oma valikute ja nende tagajärgedega, selle kõigega, mis end sinu ees aeglaselt-kindlalt, aga siiski nii napilt lahti rullib, et iga väiksemgi sündmus tabab sind rohkem või vähem ootamatult.
Ja loomulikult on seal ka tema, sinu poeg. Kelle puhul ei jää muud üle, kui kasvatada teda nii, et tema valikud saaksid sellised, et mingil hetkel elule tagasi vaadates teeks ta seda rahulolu, mitte kahetsusega.
Ma olen palju kordi mõelnud, keset kõiki neid kaugel elamisi ja mitmeid kolimisi, et kas mu lastel üleüldse kujunenud sellist kohta, kus seistes tunnetad oma seost kadunu, oleva ja tulevaga. Sellist, nagu tädipoja vana talumaja, kus tema enda sugu aastasadu sees on elanud.
Nii naljakas kui see ka ei kosta, mina leidsin selle koha vanas korvpalliväljakus, mida asfalti, puu või tsemendi asemel katab ebakorrapärane peenpunane kruus ning mille pind on nii ebaühtlane, et tagasi põrkava palli põrkenurk on ainult aimatav.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
ma olen ka mõelnud, et millise mõiste kodust saavad kahepaiksete lapsed, nagu minu omad.
kindlasti mitte sellise nagu meie, kunagi ühekoduse paiksed, kus kapp seisis 15 aastat samas nurgas ja tapeet pleekis selle ümbert või kus albumi võis võtta pimedaski 5 aastat hiljem samast kohast.
neile tulevad omad kodu mälestused, mille raamideks on vanemad.
Postita kommentaar