Filmiarvustus: "21" (esilinastus)

Limonaadikino uusima esilinastuse "21" põhisõnum on see, mida teadis omal ajal juba Carl Danhammer: tööga rikkaks ei saa.

Film: "21"
Režissöör: Robert Luketic
Peaosades: Jim Sturgess, Kevin Spacey, Kate Bosworth, Laurence Fishburne Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3+

Vahe omaaegse Tallinna ja filmi tegevuspaiga Las Vegase vahel on selles, et kui Tallinnas oli mingi aeg võimalik raha kokku ajada häbematuse ning vene kantpeadest sõprade abiga, siis selleks, et Vegase mängupõrgutest võitjana väljuda, on vaja nutti. Ajusid, no.
Ajupotentsiaalist peategelane Ben Campbell (Jim Sturgess) puudust ei tunne. Ta õpib USA ühes mainekaimas tehnoloogiainstituudis MIT-s ja valmistub koos nohikutest sõpradega teaduskonkursiks. Campbelli matemaatiline andekus ning kainelt loogiline mõtlemine torkavad silma tema matemaatikaprofessorile Micky Rosale (Spacey), kes avab noorukile ukse MIT kampusest sootuks erinevasse maailma: Las Vegas'i blackjack'i laudadesse, ööklubidesse ning hotellide luksustubadesse.
Vastutasuks ei ole Campbellil ning tema noortel sõpradel vaja teha muud, kui matemaatilisi tõdesid järgides välja töötatud süsteemi abil kaardilauas võita.

"21" on "Ocean's 11" stiilis klassikaline kelmipõnevik, kus alguses läheb hästi, siis paistab kõik kokku kukkuvat ja lõpuks kukub peategelane ikkagi jalgele. Tegelaskujud jäävad suhteliselt visandlikeks ning eetilistele küsimustele aega ei raisata. Tegelikult eetilisi dilemmasid väga tekkida ei saagi: noorte poolt kasutatav meetod, "kaartide lugemine", ei ole ebaseaduslik. Mis ei tähenda muidugi, et see meeldiks kasiinode turvapealikele, eriti kui nendeks on sellised vana kooli mehed nagu Cole Williams (Fishburne).

Ka ei raiska "21" väga pikalt aega teemale "kas saada rikkaks ausa tööga või mängupõrgul nahka üle kõrvade tõmmates". Iseenesest õige ka - sest kui küsimusele moraalselt läheneda, siis kui ei ole tegemist otsese seaduserikkumisega, ei peaks ju miski takistama andekaid noori oma erakordsete võimete abil raha teenimast. Mis siis, et nad nö hallis tsoonis liiguvad: puhtalt isikliku andekusega mängulauas siiski hakkama ei saa, vaja läheb ka noortetiimi sisest märgukeelt ning muud kokkumängu.

Kasiinode nördimus on nende seisukohast muidugi arusaadav, kuid pisutki laiemas plaanis vaadeldes on kasiinod väikese tuuseldamise ära teeninud - nende ärimudel on nii vastikult kuulikindel, nagu nüüdisaegsetel pankadelgi.