Sel ajal kui ma koos pojaga Soomes suvitasin (üks päev pärast vappu't ja absoluutselt juuni oli!, inimesed libistasid terassidel õlut, ise varrukateta särkides ja šortsides), korjas Eestimaal poolsada tuhat inimest ülejäänud Eestimaa loobitud prügi kokku.
Oleks kodumaal olnud, oleks ilmselt puhtalt tasuta trenni mõttes kaasa löönud, kuid valdavalt jagan kivisildniku seisukohta ning mingit erilist okast südames ei tunne. Läbi minu ei ole ühtegi metsa ega randa kübetki prügi vedelema jäänud ning et ma ei tunne endal ka mingit ühiskondlikku kohustust seda sealt kokku korjata. Pigem oleks tulevikus rohkem kasu sellest, et pätid ja roolijoodikud arestimajja toppimise asemel metsa alla prügi korjama viidaks. Teeks korra elus midagi kasulikku ja õpiks ehk mõne põhjuse ja tagajärje seose ka ära.
Aga. Missis Vihmaline käis ja koristas. No, ja Tegi ära 2008. Haaras kinni mustast prügikotist, mille mingi ajukääbik oli ehitusjäätmeid täis toppinud ja tõstis muidugi hooga. Naks, ütles selg ja mrs Vihmaline ise on paar päeva juba ainult "ai" ja "oi" öelnud.
Mina hakkasin siis mõtlema. Et kui tavaliselt on näiteks tööandja kohus kindlustada kõik töötajad, siis Teeme ära -kampaanja näol oli ju tegemist puht vabatahtliku ettevõtmisega. Aga samas tavalisest pühapäevasest jalutuskäigust palju riskirohkemaga.
Aga mis siis, kui keegi innukas prügilane oleks kusagilt koorma otsast alla sadanud või pöörava buldooseri ette jäänud? Kas oleks korvatud ja kes oleks korvanud, kui asi oleks lõppenud surma või invaliidsusega? Mida kindlustusfirma oleks öelnud? Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond, oma asi, et ronisid?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar