Filmiarvustus: Flanders (DVD) ehk tõeline Flandria päevik

Mit der Dummheit kaempfen Goetter selbst vergebens on poeet Friedrich von Schiller öelnud. Eesti keeles kõlaks see (mõtet edastades tõlgituna) "Lolluse vastu on jumaladki jõuetud". Kui mõista lollust laiemas tähenduses - rumaluse, teadmatuse, ükskõiksuse ning lihtsalt madalalaublisusena, ütleb Bruno Dumont'i "Flanders" ("Flandria"), et lollus mitte ainult ei pane jumalaid jõuetult kaeblema, vaid ruulib kogu maailmas.

"Flandersi" Prantsusmaa on kütkestav. Ei, ei, ärge saage minust valesti aru. Kütkestav mitte nii nagu romantiliste filmilaadsete toodete Pariis ega nii nagu turismisaitide viinamarjaistandused. See, mida me näeme, on nö teine Prantsusmaa. Teine Prantsusmaa, mis ei erine märgatavalt teisest Eestist, teisest Soomest või teisest Iirimaast. Neid vanu raudväravaid, katusematerjali ning rohtukasvanud betoonaluseid täis aianurki ning laonurkade taguseid on kogu Euroopa täis. Me ainult tihti ei tea seda.

Samamoodi ei ole "Flandersi" tegelased eluheidikud klassikalises, tihtipeale urbaniseeritult esitatud võtmes. Nad on lihtsad 21. sajandi alguse maapoisid ja -tüdrukud, kes elu on pidev kulgemine. Kulgemine, mille jooksul koduõuest kaugemale ei jõutagi. Või kui, siis kiriku kõrvale kõrtsi. Et sealt siis päevinäinud Peugeot 205-ga tagasi kulgeda.

Kui need mõtlemise pealt kõvasti energiat kokku hoidvad poisid end Prantsuse profisõjaväkke värvata lasevad ning kuhugi (kohta filmis ei otseselt identifitseerita, see võib olla samahästi Afganistan, Iraak kui ka Kongo) kriisipiirkonda saata lasevad, kulgevad nad samamoodi edasi nagu kodukülas. Kulgemine automaat käes võimaldab lihtsalt lasta maha vastusattuva kohaliku, olgu ta siis vastupanuvõitleja või heinakoormat vedav karjus - tihtipeale on need muidugi üks ja sama asi. Ning keppida üksikust hoonest leitud naist samasuguse ükskõiksusega, nagu sai kepitud seda koduküla türdukut, kes emotsioone raiskamata oma seeliku metsatukas üles vedas.

"Flanders"i tegelased on emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud, neist on saanud osake end ümbritsevatest maastikest. Selline on Flandria.