Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p