KUUM UUDIS: Geikompanii Afganistani

Eesti kavatseb saata Afganistani eriüksuse: geikompanii ESTBOY 14.

G-punkti ei olegi! Mida vittu!?

Hmm.

Fennitsism mida vittu sobib üsna harva kasutamiseks, aga antud uudise juurde küll. Mõelda, kui palju sõrmi on topinud läinud aastakümnete jooksul täiesti asjatult naisterahvaste praegudesse, piludesse ja õnarustesse legendaarse G-punkti otsingutel! Ja kui paljud on selle ka väidetavalt leidnud! Nüüd korraga tuleb välja, et see on kõik all about our imagination...

See on nagu saaks andunud lillekasvataja teada, et lilledega rääkimine ei mõjugi neile või nagu saaks koerakasvataja teada, et tema lemmik tegelikult vihkab teda südamest.

Minu kaastunne!

Kuidas kaitsta end kahe naise eest, kellel on dildo...

Äsja tulid meelde need kaadrid "Brünost", kus too palub võitluskunstide treeneril (kes tundus tegelikult suhteliselt jobu olevat) õpetada, kuidas kaitsta end against man with two dildos.

Mrs. Vihmaline ja Ms. Vihmaline lehvitasid elutoas dildoga, mille nad kusagilt väljanäituselt kaasa olid haaranud. Mingid põrnika moodi suristajad, kuulikesed ja muu taoline kraam olid ka.

Lehvitagu, Ms. Vihmaline on ka juba sisuliselt täiskasvanu. Peaasi, et poistele ette ei jää. Ma võin olla vabameelne küll, aga algkooliealised või veel nooremad ei vaja mingit kursust teemal "mis on naine ja mida ta dildoga teha võib".

Ilmselt said ema-tütar mänguasjade omandisuhted selgeks, sest praeguseks on varandus juba tagasi peidus. Aga lahe, nii siis veedetakse unist esmaspäevast pärastlõunat ühes keskmises Eesti peres keset väikelinnalaadset idülli.

Lihavõtteprelüüd

Lihavõtted on meie suhteliselt vähekristliku rahva jaoks pigem selline tore võimalus paar vaba päeva saada. Toredusest kukub oluline tükk küljest, kui oled kahe lapsega üksinda - ja vastikult haige.

Aga samas on huvitav, kuidas inimene väärtustab tegelikult väga väikseid asju, kui tal ilma kohustuslikkuse koormata lastakse seda teha. Kui puruksnuusatud ninaga poodi minek eriti ei õnnestu ning superhüperlihavõttemenüü jääb tegemata (ning kodus ei ole ka neid, kelle arvates on ainult üks või parimal juhul poolteist viisi erinevaid pühi õigesti veeta), võib poiste keskis olla väga lahe ka tatraputru ja kanapalle süües.

Ning kui munade värvimisel ei sünnigi neid fantastilisi pildikesi, mis on end kunstikalduvustega inimeseks pidava vanaema arvates ainuke mõeldav tulem, tunnevad noored maalrid samasugust rõõmu ka pisut sürrealistlikest kujunditest, mille erinevate vahendite ja värvide kooskasutus tekitab.

Ning kui aknavärvidega köögiakna alumisse serva joonistatu pisut voolabki mööda klaasi ning omandab seega väljaveninud, omamoodi melanhoolse vormi... siis see ju sümboliseeribki neid lihavõtteid kõige paremini.

Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.

Meie ikka tublid politseinikud oleme...!?

Äsja näidati AK-s klippi Pakistanist, kus terroristid Sri Lanka kriketimeeskonda veriselt ründasid. Siin on BBC uudis samal teemal.

Aga tragikoomiliseks muutus uudis sel hetkel, kui ekraanile ilmus Pakistani politsei esindaja, kes oli kuulunud kriketimeeskonna bussi eskortinud politseinike hulka. Mees kirjeldas olukorda nii: "Meie pihta avati marutuli. Mina kartsin ja hakkasin palvetama. Siis läks tuli veel marulisemaks..."

No mida. Kui rünnaku puhul su ainuke reaktsioon on kartma hakata ja palvetama hakata, siis miks sa sinna politseisse siis tööle läksid? Selle ilusa halli kampsuni ja pisikeste pagunite pärast?

Oleks Eestil arvestatav kriketimeeskond, tasuks meil sügavalt kaaluda Pakistanis peetavatel turniiridel osalemise lõpetamist. Näete kui kasulik on mitte tippu kuuluda... :)

Tänu lastele tagasi kiskjateks

Olen viimased poolteist nädalat veetnud haiget poega põetades. Tavalised talvised hädad - mingi viirus, mis paistab juba üle olevat ja siis osavalt kõrvapõletikuks muundub.

Nüüd on asi juba enam-vähem ühel pool ja ehk saame vastlaidki sõita. Aga selline pooleldi maailmast ära rippumine andis, nagu ikka, võimaluse mõtelda.

Jõudsin taas kord arusaamisele, et kui meil midagi ikka väga paigast ära ei ole, saame me oma laste ohtu sattudes nendeks, kelleks me sadade tuhandete aastatega arenenud oleme - oma liigi säilivuse eest hoolitsevateks kiskjateks.
Tundub võib-olla liialdusena, kuid millega muidu seletada, et pruugib viieaastasel vaid haigestuda, kui me leiame end hoopis teistsugusest seisundist kui tavaliselt: meie meeled teravnevad, reageerimiskiirus ning keskendumisvõime paranevad ja me tuleme toime enda põhivajaduste rahuldamata jäämisega palju kauem kui üldiselt. Magamiseks piidab paarist-kolmest tunnist öös, me suudame isegi magades mingi osa meeltest valvel hoida ning köhahoo või joogivajaduse puhul reageerimine me kiirusega, milles boss tööl meie puhul vaid unistada võib...

Kuidas koondamisega toime tulla?

Olen olude sunnil vaadanud lähedalt üht suuremat koondamislainet. On päris põnev jälgida, kuidas üks kollektiiv töö kaotamise võimalusele, ohule, teatele ja siis reaalselt selle kaotamisele reageerib.

Esimene märksõna on huumor. Võimalikult must, võimalikult irooniasegune huumor, mis annab inimestele võimaluse üle olla tundest, mis muidu muutuks muserdatavaks masenduseks. Iga tõrkuv arvutiparool, iga uksekaardi piiks muudetakse võllanaljadeks stiilis "täna pääseb veel ikka sisse!" "Et tunnused ei funka enam? Eks pead sellest oma järeldused tegema! :)" Jne. Kuni need naljad mõne nädala pärast kõik ära on tüüdanud ja tasahilja vaibuvad.

Teine märksõna on igaüks vastavalt oma isikuomadustele ning mõned ka täiesti ootamatult. N.ö. rindeolukorras löövad inimestest nende iseloomuomadused eriti jõuliselt välja - või siis vallanduvad hoopis uued, peidetud pooled, millest kellelgi pole aimu olnud. Kes loobib koondamisteateid personaliosakonnale vastu vahtimist ja keeldub alla kirjutamast, kes tihub salamisi nutta, kes räägib ülemustest veel mürgisemalt kui enne. Osa jällegi võtab koondamist huumoriga ja on endale juba enne teise teavitamisele järgnenud nädala lõppu uue töökoha tekitanud.

Kolma märksõna on tööandja. Tööandja puhul oleneb paljugi sellest, millise firmaga on tegemist ning milline on see ülemus, kes veel mingilgi määral tavatöötajatega kokku puutub. Minu kogemused osutavad aga, et Eesti tööandja on siiski enamalt arrogantne ning teatud mõttes isegi sotsiopaatliku käitumisega, oodates nartsistlikult, et töötajad mõistavad teda ning tema raskusi, isegi tunnevad talle kaasa. Mõisted "inimlik" ja "korrektne" on Eesti tööandja jaoks peamiselt ühesuunalise olemusega. Pole võõras ei suhtumine stiilis "kuule, selle otsustamine, millise töölepingu muudatuse me sulle teeme, on IKKA TÖÖANDJA PRIVILEEG" ega ka ülemuse siiras kurtmine, kuidas temal on ka raske, sest kallis ametiauto võeti käest ja telefonilimiit on ka poole peal.
Olgu tööandja nii loll, ülbe või haletsusväärne kui tahes, koondamise ajal käkki keerama hakata ei tasu, eriti juhul, kui pärast koondamisteate kättesaamist on jäänud siiski veel mingi aeg reaalselt firmas töötada. Töölepingu seaduses on teisi, koondamisest palju karmimaid punkte lepingu lõpetamiseks - ning mõni tööandja lausa otsib võimalusi, et neist kinni haarata.

Millisest hüvest loobuda?

Uskumatu, kui vähe on inimesele vaja, et teada oma põhivajadusi mõistma panna. Võta üks neist temalt lihtsalt pooleteiseks ööpäevaks ära.

Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.

See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.

Päev, mil kassid tümpsudes käivad

Isetekitatud peavalu (reaalne, mitte ülekantud tähenduses à la probleem või plinder) on peavaludest kõige hullem.

Isetekitatus tekitab peavalule mingi koefitsendi juurde, nii et lõpuks ei saagi aru, kui palju valust on ehtne ja kui palju mingi aastasadadega geneetiliseks omaduseks muutunud luterliku moraalikoodeksi kauge kaja, mis ütleb, et "yeah, patune, paras sulle... ise võtsid need kaks punast veini pärast kahte õlut... ise istusid edasi siis, kui esimesed ja teisedki juba kodude poole läksid... kannata nüüd!"

"Ei elämästä selviä hengissä"

Käisin siis täna arsti juures ja rääkisin talle oma kummalisest valust meelekohas. Arstil oli häid ja halbu uudiseid:

Head uudised olid, et samas kohas on kolmiknärvi kimp, mis eriti haiguse ajal või pikalt toas istudes ärritub.

Halvad uudised olid, et kui oleks tegemist tserebraalse aneurüsmiga ehk arterilaiendiga, siis oleks seda sisuliselt võimatu diagnoosida, enne kui nõrk koht veresoone seinas, omamoodi ehitusbuumi aegne praak, järele annab.

Ela või ise... :-D

Kuidas kasvatada koolipoisse

Pidin täna siis lõpuks selle pöördumise ära tegema. Mõtlesin, et what the hell, kaotada ei ole midagi. Saatsin kirja:

"Tere!

Mu konkreetne mure seotud keskmise lapse, pojaga.

Juba lasteaias diagnoositi tal ADHD sündroom, mis on vahelduva eduga andnud tunda ka tema kooliteel. Nagu sündroomi puhul tavaline, ei mõju keskkonnavahetus just eriti hästi, nii et sunnitud kolimisega poolteist aastat tagasi ei muutunud asjad just paremaks.

Probleem selles, et kodustes tingimustes püsivad poja käitumine ning tegevused igati mõistlikes piirides - siin pole ta keskmisest märgatavalt hajameelsem, tujukam või suutmatum keskenduda. Osaliselt on asi kindlasti selles, et me vanematena oleme tema kasvatamisega nii kaua tegelenud, et suudame nö une pealt erinevates olukordades õige lahenduse leida. Ka on talle selgeks saanud piirid ja kodused väärtushinnangud - need on elu- ja tervistjaatavad, optimistlik-realistlikud.

Ka suhe väiksema vennaga on normide piires - vägivalda ei esine vaimselt ega füüsilisel moel, pigem kipub väikevend aeg-ajalt tüütult ülemeelikuks muutuma.

Problemaatiline on aga olukord seal, kus koduseid autoriteete ning piire ei ole: koolis ning koolikaaslastega väljaspool kooli. Trennis vastuolusid kaaslastega ei esine, kuid see-eest oleme treeneriga vestelnud poja keskendusmivõimetuse ja hajameelsuse teemadel (hilinemised, "pigem mäng kui töö" harjutuste ajal).

Koolis on olukord aga vägagi raske. Väiksemaid naginaid on kaaslastega pidevalt, samuti lähevad käiku rusikad ja sõimusõnad. Praegu tundub, et kooli õhkkond (lööja ja sõimajaid on seal rohkem kui küll) sööb ära sellegi moraalse tarkvara, mida meil on õnnestunud kodust kaasa anda.

Samas on poja õppeedukus väga hea, ning tema teadmised eakaaslaste omadest kohati kõvasti ees. Kodus oleme ka teadmishimu igati soodustanud ning püüdnud kõikvõimalikele elu ja maailma puudutavatele küsimustele vastata. Tahaksin eraldi rõhutada, et väljaspool kodu tekkinud konfliktsituatsioonide puhul ei anna me mingil juhul automaatselt õigust oma pojale.

Nii ehk naa, meie mõistus on teatud mõttes otsas. Saan aru, et kool ootab meilt lastevanematena teatud reeglitele alluva lapse kasvatamist, samas pole me viimased 10 aastat muuga tegelenudki. Siitpoolt vaadates on just nimelt kool see koht, kus (eriti vastuvõtlikum ja nö õrnema närviga) laps õpib kaklema ja sõimlema - ning üsna relvitukstegev on lause, et "mida ma siis tegema pean, end peksta ja narrida laskma?"

Lugupidamisega,"

jne.

Tegelikult on mõned lihtsad meetodid, millega IMHO kõik eesti klassiruumid tunni ajaks palju rahulikumaks saaks.

1. Tehtagu kohustuslikuks vahetundide ajal õues (kuid rangelt kooli territooriumil) viibimine. Iga ilmaga, siseruumides ainult arstitõendiga. Pole midagi hullemat, kui sees kopitamine - eriti veel, nagu mõnedes koolides kombeks, ainult ühes kindlas koridoris või hoopis klassiruumis passimine.

2. Vahetundide aegne täiskasvanute kohalolek pidevaks = rohkem korrapidajaõpetajaid.

3. Nulltolerants igasuguste reeglite rikkumise suhtes ning võrdne kohtlemine kõigile. Esimesest klassist peale.

4. Rohkem mehi päevasel ajal koolidesse, ükskõik kas õpetajate, turvameeste, isadest vabatahtlike, vanaisadest vabatahtlike või mingi MTÜ kaudu. Kutsutagu seksistlikuks, kui tahetakse, aga empiirilised uuringud osutavad, et poisid sisestavad teatud vanuses siiski meeste poolt näidatud eeskuju ning jagatud juhtnöörid palju sügavamalt.

Kuidas lömastada sõnumitoojat

Äsja sai veel kord kinnitust, et tegelikult on väga vähe inimesi, kes tahaksid päriselt kuulata, rääkimata millegi teadasaamisest. Arusaamine on juba selline luksus, et seda ei julge õieti lootagi.

Kodus haigena istutud päevade ajal on alati rohkem aega mõelda kõige selle peale, mille peale tavaliselt ei mõtle. Nagu, et auto pidi saama remonditud juba läinud suvel (ning ülevaatus on ikka tegemata, kuigi kindlustus sai lõpuks uuendatud), et kui palju saab koolis pidevalt naginatesse ja aeg-ajalt ka reaalsesse kaklusesse sattuvat poissi koduse kasvatusega mõjutada (juhul, kui kodused väärtused on paigas ning käitumisprobleeme pole samuti - pigem on asjade rusikatega selgeks tegemine midagi, mille too koolis on õppinud) ning et KUI NEETULT TÜÜTU on suhtlemisstiil, mis seisneb selles, et sa saad oma lausest kolm esimest sõna ära öeldud enne, kui vestluskaaslane oma suu lahti teeb (ning seega kõrvad sulgeb) ja valab su üle õigustustesegase emotsioonipurskega, mille kandev mõte on et "minul on õigus" või tegelikult selle teisendiga "mina pole valesti teinud".

Istud siis suu ammuli ning püüad aru saada, mis toimub. Kui see toimub tihti, siis hakkab see aga väga tüütavaks ja kulutavaks muutuma, ükskõik, kas see toimub tööl koosolekuruumis, sõprade-tuttavate ringis publilaua taga või oma köögi ja elutoa piirimail.

Ja siis koidab sulle taas, et inimesed ei ole reaalselt huvitatud millegi teadmisest selle sõna kõige puhtamas ning neutraalsemas mõttes. Uus informatsioon, juhul kui see ähvardab mõjutada vanu seisukohti, on ainult segaja, mida püütakse laiaks astuda.

Ja kui selle käigus ka sõnatooja talla alla jääb... no, kaks kärbest ühe hoobiga.

Pantomiim ja surmahirm

ETV2 on ikka üks igavesti lahe asi. Tommi juures on miim külas ja juba poisid mängivad siin sõnadeta teevalamist. Tee valamine iseenesest on täitsa teostatav, aga püüa sa pantomiimina kujutada vahet rohelise tee ja Earl Grey joomise vahel... ;)

Endal aga tuksub juba mitmendat päeva meelekohas valu - mitte tavaline peavalu, vaid selline kummaline tuhm valu, mis tekib seoses pingutusega (näiteks aevastades) või allapoole kummardamisega. Kuivõrd see on aga peaaegu kohastikku vasakus meelekohas tuksuva veresoonega, paneb see kõikvõimalikele stsenaariumitele mõtlema.

30seks saamine möödus sisuliselt ilma surmahirmuta, mis paljude arvates sellega kaasas käima peaks. Nüüd oleks küll narr, kui mingi kehaline praak pahaaimamatu minu lihtsalt ära korjaks...

Aga ilmselt on sellega sama lugu, nagu ühe kaelal natuke esile kerkinud "struktuuriga" (et arstid ja õed ei saa ka oma sõnapruuki poliitikute omast inimsõbralikumaks muudetud!) aasta jagu tagasi. Ultrahelis ütles arst naerdes, et teate, ärge muretsege ja hakake elama - ning te panete tähele, et te ei panegi enam midagi murettekitavat tähele.

Paber või bitid

Krt, ei saa hakkama. Teab mitmes kord elus püüan ma paberist päevikut pidada ja lihtsalt ei saa tehtud.

Algus läheb igati ilusasti - põhjendan metsalaastava otsuse mahukatega külgedega kalendermärkmik osta endale ära ka - et tuhande aasta pärast on antropoloogid rõõmsad pigem ehedate kirjalike ürikute üle kui mingi kummalise kõvaketta jäänuse, kuhu salvestunud kraami enam mingite vahenditega kätte ei saa.

Ja dääm, tulemus on ikka sama. Kirjutan paberi ja pliiatsiga nädalakese, äärmisel juhul kaks ning siis on kööga. Lehed saavad järjest lakoonilisemaid sissekandeid, kuni need taanduvad lihtsalt kirjapandud hommikusteks temperatuurideks ja siis täiesti ära kaovad.

Ma ei suuda kusjuures ikka moodustada seisukohta, kumb oleviku slavestamise meetod tulevastele ajaloolastele sõbralikum on - siinne, mis võib väga lihtsalt kaduvikku vajuda hoolimata meie põhjatust usust interneti püsivusse - või siis see arhailine, mis raiskab aeglaselt taastuvaid resursse ning ei ole üldse kooskõlas paberivaba elu ideoloogiaga.

Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

Reede II

joome end täis
end tühjaks
sadavate pilvede all

ühendatud anumad
nagu me oleme

Päeva tsitaat: "Aitab avaldustest!" (Evelyn Sepp)

"Täna pole enam aeg avaldusteks!"

Evelyn Sepa avaldus täna 11.8.

Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

TOP 5: Maailma rockiajaloo täiuslikuimad lood

Mrs. Vihmaline läks poodi. Kuna olin õe soolaleival pisut veini nautinud, jäin autosse leebotama. Ja käivitasin telefoni mp3-mängija.
Juhtusin kuulma üht viiest loost, mida pean senini rocki ajaloo täiuslikemateks lugudeks. Lugudeks selles mõttes, et jutustustest. Et no, neil on... kasutan nüüd vastikult võõrapärast sõna... narratiiv.
Sean need lood siinkohal ritta:

1. Roger Waters: Amused To Death

Absoluutne stoori. Fantastiline iroonia inimkonna aadressil. Võimsat meloodiat unustamata.

2. Maija Vilkkumaa: Ei

Vilkkumaa on soomlastel üks tekstikirjutajatest jumala armust. "Ei" on täiuslike riimidega haarav meloodia. Elust enesest.

3. Juice Leskinen: Syksyn sävel

Tegelikult on muidugi Juice soomlaste tekstimeistrite Grand Old Man. Ja "Syksyn sävel" on tema kuldajastu tipp. Tagasihoidliku, kuid just seetõttu nii paljuütleva metafooria absoluutne lagi.

4. Vennaskond: Õhupiraadid

Trubetsky laulab palju ilusaid luuletusi, kuid lugu põgenemisest "logiseval Junkersil" on üks võimsamatest lugudest ever. Kusjuures õhku jääb küsimus: kas barrikaadtulest tullakse välja või mitte.

5. Miljoonasade: Olkinainen

Kolmas soomlaste suurmeister Heikki Salo kirjutas loo õlgedest naisest, kes ootamatult ellu ärkab ning lisas sellele hüpnootilise meloodia. Õuduslugude paremik.

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Vanaduse austamisest ehk aastatega ladestub tarkus?

Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)

Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Filmiarvustus: Ära iial tagane (Never Back Down)

Maailm on täis motivatsiooni kaotanud võitluskunstide harrastajaid. Meeletu hulk karatetrennis käinutest kannatab näiteks nö rohelise vöö sündroomi all (vähemalt nendes riikides ja klubides, kus vööde saamine formaalsus ei ole).
Kuni rohelise vööni jaksati rabeleda, aga siis kasvati suuremaks, tulid töökohustused, ehk ka esimesed lapsed ning sinise vöö eksami jaoks ei viitsitud enam vajalikul hulgal pingutada. Põrumine esimesel sinise vöö katsel nõrgestas motivatsiooni, mis omakorda viis veel vähema treenimiseni, mis omakorda viis veel nõrgemate tulemusteni katsetel, mis omakorda nõrgestas motivatsiooni...

Üks hea võimalus kadunud püüdlikkuse taasleidmiseks on kõikvõimalikud võitluskunstidega seotud filmid. Isegi nii naiivne linateos nagu Karate Kid koos jätkuosadega täitis omal ajal lääneriikide karatesaalid, sama efekti tekitas ka Bruce Lee elust kõnelev Dragon: The Bruce Lee Story.
Aeg on edasi läinud ning 31. mail esilinastunud Never Back Down astub juba võitluskunstide uude ajastusse. Unustagem karate, džuudo, jujitsu, kickboxing, muay thai... viimaste aastate trend võitlusmaailmas on MMA, mixed martial arts.

Eestikeelse nime "Ära iial tagane" saanud film sarnaneb oma süžeelt pea üks-ühelt 1990. aastate alguse Karate Kid'ga. Tuleb ilus poiss uude linna ning saab senise kõva kuti käest kitli peale, hoolimata sellest, et pidas ennastki väikest viisi tegijaks. Kõva kutt on nimelt titest peale trenni teha nühkinud, mis siis, et kiiva kiskuva suhtumisega.
Ilus poiss leiab aga vanema õpetaja, kes ilusast poisist samuti tegija treenib. Vahepeal paugutatakse muidugi uksi ja palutakse pisarsilmil võimalust tagasi treenima pääseda. Pluss veel fakt, et loomulikult on ka õpetajal omad deemonid tagataskus.
Film kulmineerub the võitlusega, kus ilus poiss siis lõpuks kõvale kutile ära teeb - käinult eelnevalt ära pähesaamise äärel.

"Ära iial tagane" püüab tegelaskujusid rohkem avada kui Karate Kid, kuid olgem ausad, nende maalimisel kasutatakse ikka ainult põhivärve: stressis leskema, joodikust isa surma põdev poeg, julma isa käe all kasvav rikas kutt ja minevikutraumat kaasas kandev MMA õpetaja. Õige, blond tibi ka, kes teeskleb rumalamat, kui ta on.

Filmi plussideks võib lugeda nüüdisaja tegelikkuse suhteliselt tõetruu kujutamise. Täpselt nii liigubki inf meie kohta läbi YouTube kiiremini, kui me ise ning täpselt nii rate'takse taplusi ning peksmisi internetis. Moraalse analüüsiga filmitegijad oma pead ei vaeva, mistõttu tunneksin võitluskunstikogemustega isana küll muret nende veerandküpsete poisikeste pärast, kes filmi vaatama lastakse (mida Eestis tehakse nagunii keskmisest 5 aastat noorematega kui tsiviliseeritud riikides). Forum Cinemas näitab filmi märkega "alla 12-aastastele keelatud", kuid isiklikult keelaksin selle alla 17-aastastelt.
Filmi teine pluss on nimelt suhteliselt realistlik pilt mixed martial arts -treeningutest ning matšidest. Ning lasta 13-aastase elukogemusega "mehed" kägistamis- ja valuvõtteid vaatama... sekka jõhkrat peksu (millega kõva kutt ilusa poisi lõplikule arveteklaarimisele meelitab)... Ei ei. Iga täismeeski ei oska seda õigesti vastu võtta, poisikestest rääkimata.

Film: "Ära iial tagane" (Never Back Down); USA, 2008
Režissöör: Jeff Wadlow
Peaosades: Sean Faris, Amber Heard, Cam Gigandet, Evan Peters, Leslie Hope, Djimon Hounsou
Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3

Kumba eelistada, noorust või vanadust?

17A bussis tekkis täna huvitav situatsioon. Tulevad peatusest bussi kaks memme. Seisatavad sinna, kus istub väga selgelt lapseootel noor naine. Nii... 8. kuu algus, miinimum. Ja sünnibki dilemma. Et kes siis peaks seisma ja kes istuma?
Memmed ju vanad ning põlved väsinud ja üldse, meie kultuuris (niipaljukest kui seda veel järel on) on vanemaid inimesi jalgadepuhkamisvõimalustega tavaks austada.
Teisalt oli lapseootel ema ikka väga rase ning ega temalgi kerge seista ei olnuks. Pealegi pole ta üksi...

Mnjah. See on umbes sama lugu, et kui kaks jalakäijat ootamatult teele sööstab ja otsasõitu ei ole võimalik vältida, siis millise otsuse autojuht peaks sekundi murdosa jooksul tegema? Kui on võimalik säästa üks kahest - poisike või juba vanemapoolne mees? Esmapilgul loogiline mõte ju, et poisikest - tollel elu alles ees, vanurihakatis saanud teist nautida küll.
Aga mis siis, kui poisikesest hoopis ülbavast joodikust madalalaubaline jobu kasvab?

Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks

silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad

igatsus
DDT järele

Buldooser puu all ehk ilu igas hetkes

Tulin täna trolli pealt maha peatus varem kui tavaliselt. Tõnismäel üle tee minnes jäin rohelist tuld ootama. Keset Kaarli puisteed ukerdas buldooser, mis tõstis mingeid plaate maasse kaevatud august. Mulle tuli meelde lugu ülikust ja vanamehest.

Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.

Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.

Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:

Kõik meisterlik on ilus.

iPhone' saab siis EMT-st

Hmm. Suhteliselt ootuspäraselt selgus täna, et iPhone jõuab Eestise läbi kõige suurema ja ilusama. Rootsi-Soome TeliaSonera on endale saanud ameerika toksetelefoni esindusõigused nii Põhjamaades kui Balti riikides. Eestis tähendab see siis seda, et ametlikke iPhone saab tulevikus läbi EMT.

"Hiljem selle aasta jooksul" - seda lubatakse telefoni müükitulekuajaks - võib tähendada loomulikult mida tahes, kuid kuna suvi inimesi eriti telefonide peale erutuma ei pane, siis tõenäoliselt mitte enne sügist. Kuna 4000 inimest on oma häkitud aifõunid juba kätte saanud, siis ei ole Applel ning TeliaSoneral ka eriti midagi kaotada. Nii et pole üldse võimatu, kui iPhone hoopis jõuluturule tuleb.

Ilmsetl hakatakse ametlikke kanaleid pidi jagama iPhone' uuemat versiooni, kuna iPhone2 peaks juba paari nädala pärast ametlikult esitletud saama. Ning loomulikult ootame huviga ka Nokia toksetelefoni. Aga siiski, IMHO on Samsungi i780 praeguse seisuga parim mobiiltelefon.