Kuidas lömastada sõnumitoojat

Äsja sai veel kord kinnitust, et tegelikult on väga vähe inimesi, kes tahaksid päriselt kuulata, rääkimata millegi teadasaamisest. Arusaamine on juba selline luksus, et seda ei julge õieti lootagi.

Kodus haigena istutud päevade ajal on alati rohkem aega mõelda kõige selle peale, mille peale tavaliselt ei mõtle. Nagu, et auto pidi saama remonditud juba läinud suvel (ning ülevaatus on ikka tegemata, kuigi kindlustus sai lõpuks uuendatud), et kui palju saab koolis pidevalt naginatesse ja aeg-ajalt ka reaalsesse kaklusesse sattuvat poissi koduse kasvatusega mõjutada (juhul, kui kodused väärtused on paigas ning käitumisprobleeme pole samuti - pigem on asjade rusikatega selgeks tegemine midagi, mille too koolis on õppinud) ning et KUI NEETULT TÜÜTU on suhtlemisstiil, mis seisneb selles, et sa saad oma lausest kolm esimest sõna ära öeldud enne, kui vestluskaaslane oma suu lahti teeb (ning seega kõrvad sulgeb) ja valab su üle õigustustesegase emotsioonipurskega, mille kandev mõte on et "minul on õigus" või tegelikult selle teisendiga "mina pole valesti teinud".

Istud siis suu ammuli ning püüad aru saada, mis toimub. Kui see toimub tihti, siis hakkab see aga väga tüütavaks ja kulutavaks muutuma, ükskõik, kas see toimub tööl koosolekuruumis, sõprade-tuttavate ringis publilaua taga või oma köögi ja elutoa piirimail.

Ja siis koidab sulle taas, et inimesed ei ole reaalselt huvitatud millegi teadmisest selle sõna kõige puhtamas ning neutraalsemas mõttes. Uus informatsioon, juhul kui see ähvardab mõjutada vanu seisukohti, on ainult segaja, mida püütakse laiaks astuda.

Ja kui selle käigus ka sõnatooja talla alla jääb... no, kaks kärbest ühe hoobiga.

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Dieet Tallinki moodi ehk ühe jalaga tehnikasajandis, teisega kiviajas

Kirjutan seda sissekannet tänu meeldivale üllatusele Tallinki "kahetunnistel" laevadel (need Starid ja mis kõik veel, mis on nagu suurema laeva moodi, aga ajavad 83-kilomeetrise laheületuse kahe tunniga korda). Siin on wifi! Äsja kohvi müünud kena brünett ütles, et pidavat kogu tee toimima ka.

Aga! Ma kirjutan seda sissekannet ainult seetõttu, et ma ei ole hommikusööki vitsutamas. Ja seda ei ole ma mitte tänu oma kokkuhoidlikule loomusele (ok, 235 krooni ühe hommikusöögi eest, olgu ta kui rikkalik tahes, on ehk tõesti pisut palju). Hoopis tänu sellele, et ajastul, mil kolmveerand Euroopat on ära harjutatud igasuguste visaelectronide ja makseterminalidega, ei ole Tallinki laevadel endiselt võimalik Electroniga maksta.
Kogenud ülelahe sõelujana oleksid pidanud ju ohtu aimama, aga krt, no ei tulnud pähe, et ka aastal 2008 sellise pisiasja korraldamine Põhjamaade suurimale ja uhkemale üle jõu käib.

Mina, kes ma üldse võimalikult vähe "päris raha" kaasas kannan, istun seega tühja kõhuga (kodus ei jõudnud süüa, sest tütre soov vajas täitmist: "Too palun ploomimahla ja kirsikompotti. ja see objektiiv!"), ees ainult pudel vett ja tops kohvi, mida rahakoti vahelt kokkukraabitud kroonide eest osta sain.

Nii et siin on teile lihtsa ja tõhusa dieedi juhtnöörid:
1. Ärge sööge enne Tallinki laevale minekut midagi.
2. Võtke kaasa ainult Visa Electron, mitte mingil juhul sularaha või krediitkaarte.
3. Reisige üksi või koos alaealisega, kellelt nagunii mingit rahalist abi loota ei ole.
4. Kõige hullemast näljatundest aitab teid üle tasuta wifi.

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Kalli kauba odavad hinnad

Eesti keeles on palju sellist, mida järjekindlalt vägistavad ka need, kes jaoks on tegemist emakeelega. Eile kuulsin üht neist üldlevinud loogikavigadest, mis nii kõne- kui ajakirjanduslikku keelde nii sügava pesa on teinud, et enam ei aita vist ka keelepuhastajaga hambahari.

Aga no, kuna ma mõnes küsimuses olen otsustanud nö lippude lehvides põhja minna, siis virisen ikka.

Öelge mulle palun, mis asjad on odavad hinnad??!!!

Neile, kes ei tea või ei ole selle peale mõelnud: hind on see, millega mõõdetakse kauba odavust või kallidust. Ehk siis: kaup võib olla odav või kallis - ning seda on kaup vastavalt sellele, kas ta hind on madal või kõrge.

Capish?

Kuuskümmend, kaheksakümmend, kuus tuhat seitse

Saate aru, mida pealkiri tähendab? Ei saa? Mina ka ei saanud! Aga kindlasti näitab see eestlaste oskust kommunikatsioon segaseks ajada.

Pealkirjas loetletud numbrijada näol on tegemist suvalise telefoninumbriga. Esitatult just sel kujul, nagu siinmail on kombeks telefoninumbreid ette lugeda.

Selleks, et kindlustada antud numbri võimalikult täpne verbaalne üleandmine, ekisteerib minu jaoks ainult üks moodus: loetleda see ühekaupa numbritena, mitte arvudena (seda, mis vahe neil on, võib lugeda näiteks siit).
Ehk siis kuus-null-kaheksa-null-kuus-null-null-seitse. Vastuvõtja, kes antud nubrit üles kirjutab, paneb selle ka vastavalt kirja.
Kui number aga esitatakse kujul 60-80-6007, on vastuvõtja seisukohalt tegemist koodiga, mis on vaja deshifreerida. See aga aeglustab ning raskendab info vastuvõtmist.

Peaks nagu lihtne olema. Aga ei. Eestlane teeb ikka omasoodu...

Ime veel, et kohtumisi ei lepita kokku kujul "Venemaa pealinna nimelise kohvikus ees piirangute puudumist tähendava sõna nimega lagedal kohal hetkel, mil päike on taevas kõige kõrgemal".
Selmet öelda "Moskva ees kell 12".

Viies käsk

On palju kordi öeldud, et ükski inimene ei peaks oma lapse surma nägema. Täiesti nõus. Tänu sellele me ju neid kaitsemegi. Õpetame mitte trepist alla tormama, et nad oma kaela ei murraks; seletame, kuidas enne sõidutee ületamist vasakule ja paremale vaadata. Ja et punasega ei tohi ja rohelisega tohib.

Aga teinekord ei õnnestu neid siiski kaitsta. Siis, kui loodus ise nad otsustab käsile võtta. Eriti, kui tegemist on eluga, mis eksisteerib ainult punase joonena rasedustestis ja muutusena enesetundes.
Kui minu ellu ilmus esimene katkenud joon, seisin kaua sügisõhtu hämaruses ja vaatasin, kuidas vihmapiisad end vastu asfalti taovad. Mõtlesin, kelle ma just kaotasin ning kujutasin ette, kuidas me oleksime kuus aastat hiljem koos palli taga ajanud.

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, et olles kokku kaks last samal moel - täiesti iseenesliku raseduse katkemise läbi - kaotanud, tormaksin ma kahe käega alla kirjutama sellele, mida kirjutab värske portaal abort.ee.
Sama portaal, mille kohta Postimees kriitikavaba ümberkirjutatud pressiteate "Uus aborditeemaline portaal pakub rohkelt infot" avaldas ning mille kohta Päevalehe tänane uudis "Ministeeriumi rahastamisel tehti abordivastane portaal" ütleb, et sotsiaalministeerium nõuab portaali püsti pannud Elukultuuri instituudilt esmaspäevaks aruannet portaali tegemiseks eraldatud 200 000 krooni kasutamise kohta.
Omavahel öeldes, Elukultuuri instituut tegutseb MTÜ Miikaeli Ühendus alluvuses. See aga, nagu ka lingist näha, oli enne 1997. aastat tuntud kui Vanalinna Hariduskolleegiumi Sihtasutus. Nii et see kena kollane maja Vene tänaval tegutseb sisuliselt sama katuse all, nagu abort.ee...

Olen kaugel sellest, et toetada aborti kui esmast rasestusmisvastast vahendit, mida too nõukogude ajal tihtipeale kippus olema. Olen siiski kaugel ka sellest, et pidada abort.ee-d asjalikuks ettevõtmiseks. Sama nähtuse kaks äärmust, ei midagi muud.

Iga naise elus on hetki, mil ta on sunnitud tegema raskeid valikuid.
"Mind ründab vägistaja: kas karjuda ja avaldada vastupanu ning riskida sellega, et mind vigaseks pekstakse?"
"Prints valgel hobusel osutub iga kord, kui ta viina võtab, julmaks vägivallatsejaks - samas on ta kaine peaga parim nii mehe kui isana."
"Vastu kõiki ootusi näitab rasedustest positiivset tulemust - ning ma tean, et jutt sellest, et Jumal andis lapse, annab ka leiva, on tühipaljas mull."

Me peaksime mitte unustama oma naabri poolt vägistatud 14-aastast iiri tüdrukut ("X"-case"), keda keskastme kohus püüdis abordi tegemisel takistada. Peaksime mõtlema nende portugali naiste peale, kelle ainsaks viisiks aborti teha on enda hulluks tunnistamine ("Mina olen ka aborti teinud", EPL, 8. märts 2008).

Kes oleme meie, et konkreetse naise eest konkreetses olukorras otsus langetada? Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kes oleme meie, et üleüldse mõista?
Miski ei ole eemaletõukavam, kui see, et naiste keha, tervist, hinge ja vaimu puudutavatel teemadel püüavad oma arvamust peale suruda vanapoolsed ülekaalulised mehed, alates paavstist ja lõpetades Limburgeriga...