joome end täis
end tühjaks
sadavate pilvede all
ühendatud anumad
nagu me oleme
Kuvatud on postitused sildiga aforism. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aforism. Kuva kõik postitused
reede, 12. september 2008
laupäev, 28. juuni 2008
Vanaduse austamisest ehk aastatega ladestub tarkus?
Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.
reede, 13. juuni 2008
Olemise talumatu kerg(l)us
.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.
kolmapäev, 28. mai 2008
Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks
silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad
igatsus
DDT järele
teisipäev, 27. mai 2008
Buldooser puu all ehk ilu igas hetkes
Tulin täna trolli pealt maha peatus varem kui tavaliselt. Tõnismäel üle tee minnes jäin rohelist tuld ootama. Keset Kaarli puisteed ukerdas buldooser, mis tõstis mingeid plaate maasse kaevatud august. Mulle tuli meelde lugu ülikust ja vanamehest.
Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.
Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.
Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:
Kõik meisterlik on ilus.
Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.
Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.
Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:
Kõik meisterlik on ilus.
Sildid:
*pöial püsti*,
aforism,
Maailmapilt,
Väike mõistukõne
kolmapäev, 21. mai 2008
Uus rubriik: Aforism
Töökaaslaste keskis naljaheitmine päädis sellega, et kuidagi poolkogemata sündis täiesti pandav aforism:
MAAILM ON TÄIELIKULT ANDROGÜÜNNE HETKEL, MIL LIPS EI OLE ENAM PEENISEPIKENDUS, VAID PEENIS ON MUUTUNUD LIPSUPIKENDUSEKS.
MAAILM ON TÄIELIKULT ANDROGÜÜNNE HETKEL, MIL LIPS EI OLE ENAM PEENISEPIKENDUS, VAID PEENIS ON MUUTUNUD LIPSUPIKENDUSEKS.
Sildid:
aforism,
Lapsesuu ei valeta,
Mees ja Naine
Tellimine:
Postitused (Atom)