Kuidas kaitsta end kahe naise eest, kellel on dildo...

Äsja tulid meelde need kaadrid "Brünost", kus too palub võitluskunstide treeneril (kes tundus tegelikult suhteliselt jobu olevat) õpetada, kuidas kaitsta end against man with two dildos.

Mrs. Vihmaline ja Ms. Vihmaline lehvitasid elutoas dildoga, mille nad kusagilt väljanäituselt kaasa olid haaranud. Mingid põrnika moodi suristajad, kuulikesed ja muu taoline kraam olid ka.

Lehvitagu, Ms. Vihmaline on ka juba sisuliselt täiskasvanu. Peaasi, et poistele ette ei jää. Ma võin olla vabameelne küll, aga algkooliealised või veel nooremad ei vaja mingit kursust teemal "mis on naine ja mida ta dildoga teha võib".

Ilmselt said ema-tütar mänguasjade omandisuhted selgeks, sest praeguseks on varandus juba tagasi peidus. Aga lahe, nii siis veedetakse unist esmaspäevast pärastlõunat ühes keskmises Eesti peres keset väikelinnalaadset idülli.

Kuidas koondamisega toime tulla?

Olen olude sunnil vaadanud lähedalt üht suuremat koondamislainet. On päris põnev jälgida, kuidas üks kollektiiv töö kaotamise võimalusele, ohule, teatele ja siis reaalselt selle kaotamisele reageerib.

Esimene märksõna on huumor. Võimalikult must, võimalikult irooniasegune huumor, mis annab inimestele võimaluse üle olla tundest, mis muidu muutuks muserdatavaks masenduseks. Iga tõrkuv arvutiparool, iga uksekaardi piiks muudetakse võllanaljadeks stiilis "täna pääseb veel ikka sisse!" "Et tunnused ei funka enam? Eks pead sellest oma järeldused tegema! :)" Jne. Kuni need naljad mõne nädala pärast kõik ära on tüüdanud ja tasahilja vaibuvad.

Teine märksõna on igaüks vastavalt oma isikuomadustele ning mõned ka täiesti ootamatult. N.ö. rindeolukorras löövad inimestest nende iseloomuomadused eriti jõuliselt välja - või siis vallanduvad hoopis uued, peidetud pooled, millest kellelgi pole aimu olnud. Kes loobib koondamisteateid personaliosakonnale vastu vahtimist ja keeldub alla kirjutamast, kes tihub salamisi nutta, kes räägib ülemustest veel mürgisemalt kui enne. Osa jällegi võtab koondamist huumoriga ja on endale juba enne teise teavitamisele järgnenud nädala lõppu uue töökoha tekitanud.

Kolma märksõna on tööandja. Tööandja puhul oleneb paljugi sellest, millise firmaga on tegemist ning milline on see ülemus, kes veel mingilgi määral tavatöötajatega kokku puutub. Minu kogemused osutavad aga, et Eesti tööandja on siiski enamalt arrogantne ning teatud mõttes isegi sotsiopaatliku käitumisega, oodates nartsistlikult, et töötajad mõistavad teda ning tema raskusi, isegi tunnevad talle kaasa. Mõisted "inimlik" ja "korrektne" on Eesti tööandja jaoks peamiselt ühesuunalise olemusega. Pole võõras ei suhtumine stiilis "kuule, selle otsustamine, millise töölepingu muudatuse me sulle teeme, on IKKA TÖÖANDJA PRIVILEEG" ega ka ülemuse siiras kurtmine, kuidas temal on ka raske, sest kallis ametiauto võeti käest ja telefonilimiit on ka poole peal.
Olgu tööandja nii loll, ülbe või haletsusväärne kui tahes, koondamise ajal käkki keerama hakata ei tasu, eriti juhul, kui pärast koondamisteate kättesaamist on jäänud siiski veel mingi aeg reaalselt firmas töötada. Töölepingu seaduses on teisi, koondamisest palju karmimaid punkte lepingu lõpetamiseks - ning mõni tööandja lausa otsib võimalusi, et neist kinni haarata.

Millisest hüvest loobuda?

Uskumatu, kui vähe on inimesele vaja, et teada oma põhivajadusi mõistma panna. Võta üks neist temalt lihtsalt pooleteiseks ööpäevaks ära.

Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.

See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.

Kuidas lömastada sõnumitoojat

Äsja sai veel kord kinnitust, et tegelikult on väga vähe inimesi, kes tahaksid päriselt kuulata, rääkimata millegi teadasaamisest. Arusaamine on juba selline luksus, et seda ei julge õieti lootagi.

Kodus haigena istutud päevade ajal on alati rohkem aega mõelda kõige selle peale, mille peale tavaliselt ei mõtle. Nagu, et auto pidi saama remonditud juba läinud suvel (ning ülevaatus on ikka tegemata, kuigi kindlustus sai lõpuks uuendatud), et kui palju saab koolis pidevalt naginatesse ja aeg-ajalt ka reaalsesse kaklusesse sattuvat poissi koduse kasvatusega mõjutada (juhul, kui kodused väärtused on paigas ning käitumisprobleeme pole samuti - pigem on asjade rusikatega selgeks tegemine midagi, mille too koolis on õppinud) ning et KUI NEETULT TÜÜTU on suhtlemisstiil, mis seisneb selles, et sa saad oma lausest kolm esimest sõna ära öeldud enne, kui vestluskaaslane oma suu lahti teeb (ning seega kõrvad sulgeb) ja valab su üle õigustustesegase emotsioonipurskega, mille kandev mõte on et "minul on õigus" või tegelikult selle teisendiga "mina pole valesti teinud".

Istud siis suu ammuli ning püüad aru saada, mis toimub. Kui see toimub tihti, siis hakkab see aga väga tüütavaks ja kulutavaks muutuma, ükskõik, kas see toimub tööl koosolekuruumis, sõprade-tuttavate ringis publilaua taga või oma köögi ja elutoa piirimail.

Ja siis koidab sulle taas, et inimesed ei ole reaalselt huvitatud millegi teadmisest selle sõna kõige puhtamas ning neutraalsemas mõttes. Uus informatsioon, juhul kui see ähvardab mõjutada vanu seisukohti, on ainult segaja, mida püütakse laiaks astuda.

Ja kui selle käigus ka sõnatooja talla alla jääb... no, kaks kärbest ühe hoobiga.

Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)

Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks

silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad

igatsus
DDT järele

Soomlanna külm sõda Eesti vastu ehk Leena Hietanen ei üllata millegagi

Päevaleht ja Postimees on refereerinud Helsingin Sanomat'e eilset uudist soomlannast endise freelance-ajakirjaniku (nüüdseks on ta enam-vähem igalt poolt, kust võimalik, kinga saanud) Leena Hietaneni pamfletist Viron kylmä sota ("Eesti külm sõda"), kus too astub korraga kõigile nendele konnasilmadele, mis Eesti jaoks nii tundlikud on. Tegelikult ei üllata Hietanen selles mõttes millegagi, et ta on sama asja juba kümme aastat ajanud.

Pole vaja muud kui lugeda Hietaneni poolt vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi avatud blogi, et mõista - Hietaneni näol on tegemist mitte otseselt haige, aga siiski täiesti deformeerunud maailmapildiga inimesega. Paraku on see inimene leidnud kodu Eestist ning otsustanud rakendada oma konfliktide tekkimisest haiglast rahuldust saava iseloomu oma ühe-naise-sõja teenistusse. Sõda peab Hietanen Eesti üldiselt aksepteeritud ajalookäsitluse vastu ning eestivenelaste eest. Ka kommunism riigikorrana ei ole tema jaoks sugugi vastuvõetamatu.

Hietanen ilmsegelt usub, et ta on oma tegevuses omamoodi maailmapäästja ning naudib teisitimõtleja rolli täiega: ta on isegi oma blogi nimeks dissident andnud. Otsustades selle kohta, kuidas ta oma senised kingasaamised esitluses esile toob, tunneb ta ka olevat mingit pidi tagakiusatu.

Kummaline on, et kaks Eesti kõige arulagedamat avalikkuse ette pürgivat soomlast esindavad äärmusi: uusnats Risto Teinonen versus uuskommunist Leena Hietanen... aga ma usun, et kõik eestlased saavad aru, et kumbki neist ei esinda soome rahvast ega mingit üldist soomlaslikku mõtteviisi.

Mida aga värskest "pamfletist" ja Hietanenist mõtlema peaks? No, pamfletist nii palju, et Soome kirjastus WSOY näitas selle oma Barrikadi-sarjas väljaandmisega, et päris lõpuni ikka selgelt ei mõeldud. Mitte et maailmas ei võiks avaldada provokatiivseid teoseid, aga üldiselt on neil siiski hea millelgi reaalsel põhineda.

Hietanenist aga...
Hietaneni kohta võib rahumeeli öelda sama, mida üks soome ajakirjanik ütles aastaid tagasi, Vladimir Žirinovski esilekerkimise ajal. Ta iseloomustas Žirinovskit sõnadega esimerkki siitä, miten toimittajat eivät ole vieläkään oppineet vaikenemaan paskaa kuoliaaksi ehk siis kui näidet sellest, kuidas ajakirjanikud ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima.

Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond ehk kes küll maksaks emme vaeva

Sel ajal kui ma koos pojaga Soomes suvitasin (üks päev pärast vappu't ja absoluutselt juuni oli!, inimesed libistasid terassidel õlut, ise varrukateta särkides ja šortsides), korjas Eestimaal poolsada tuhat inimest ülejäänud Eestimaa loobitud prügi kokku.

Oleks kodumaal olnud, oleks ilmselt puhtalt tasuta trenni mõttes kaasa löönud, kuid valdavalt jagan kivisildniku seisukohta ning mingit erilist okast südames ei tunne. Läbi minu ei ole ühtegi metsa ega randa kübetki prügi vedelema jäänud ning et ma ei tunne endal ka mingit ühiskondlikku kohustust seda sealt kokku korjata. Pigem oleks tulevikus rohkem kasu sellest, et pätid ja roolijoodikud arestimajja toppimise asemel metsa alla prügi korjama viidaks. Teeks korra elus midagi kasulikku ja õpiks ehk mõne põhjuse ja tagajärje seose ka ära.

Aga. Missis Vihmaline käis ja koristas. No, ja Tegi ära 2008. Haaras kinni mustast prügikotist, mille mingi ajukääbik oli ehitusjäätmeid täis toppinud ja tõstis muidugi hooga. Naks, ütles selg ja mrs Vihmaline ise on paar päeva juba ainult "ai" ja "oi" öelnud.
Mina hakkasin siis mõtlema. Et kui tavaliselt on näiteks tööandja kohus kindlustada kõik töötajad, siis Teeme ära -kampaanja näol oli ju tegemist puht vabatahtliku ettevõtmisega. Aga samas tavalisest pühapäevasest jalutuskäigust palju riskirohkemaga.

Aga mis siis, kui keegi innukas prügilane oleks kusagilt koorma otsast alla sadanud või pöörava buldooseri ette jäänud? Kas oleks korvatud ja kes oleks korvanud, kui asi oleks lõppenud surma või invaliidsusega? Mida kindlustusfirma oleks öelnud? Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond, oma asi, et ronisid?