Kuidas kaitsta end kahe naise eest, kellel on dildo...

Äsja tulid meelde need kaadrid "Brünost", kus too palub võitluskunstide treeneril (kes tundus tegelikult suhteliselt jobu olevat) õpetada, kuidas kaitsta end against man with two dildos.

Mrs. Vihmaline ja Ms. Vihmaline lehvitasid elutoas dildoga, mille nad kusagilt väljanäituselt kaasa olid haaranud. Mingid põrnika moodi suristajad, kuulikesed ja muu taoline kraam olid ka.

Lehvitagu, Ms. Vihmaline on ka juba sisuliselt täiskasvanu. Peaasi, et poistele ette ei jää. Ma võin olla vabameelne küll, aga algkooliealised või veel nooremad ei vaja mingit kursust teemal "mis on naine ja mida ta dildoga teha võib".

Ilmselt said ema-tütar mänguasjade omandisuhted selgeks, sest praeguseks on varandus juba tagasi peidus. Aga lahe, nii siis veedetakse unist esmaspäevast pärastlõunat ühes keskmises Eesti peres keset väikelinnalaadset idülli.

Lihavõtteprelüüd

Lihavõtted on meie suhteliselt vähekristliku rahva jaoks pigem selline tore võimalus paar vaba päeva saada. Toredusest kukub oluline tükk küljest, kui oled kahe lapsega üksinda - ja vastikult haige.

Aga samas on huvitav, kuidas inimene väärtustab tegelikult väga väikseid asju, kui tal ilma kohustuslikkuse koormata lastakse seda teha. Kui puruksnuusatud ninaga poodi minek eriti ei õnnestu ning superhüperlihavõttemenüü jääb tegemata (ning kodus ei ole ka neid, kelle arvates on ainult üks või parimal juhul poolteist viisi erinevaid pühi õigesti veeta), võib poiste keskis olla väga lahe ka tatraputru ja kanapalle süües.

Ning kui munade värvimisel ei sünnigi neid fantastilisi pildikesi, mis on end kunstikalduvustega inimeseks pidava vanaema arvates ainuke mõeldav tulem, tunnevad noored maalrid samasugust rõõmu ka pisut sürrealistlikest kujunditest, mille erinevate vahendite ja värvide kooskasutus tekitab.

Ning kui aknavärvidega köögiakna alumisse serva joonistatu pisut voolabki mööda klaasi ning omandab seega väljaveninud, omamoodi melanhoolse vormi... siis see ju sümboliseeribki neid lihavõtteid kõige paremini.

Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.

Tänu lastele tagasi kiskjateks

Olen viimased poolteist nädalat veetnud haiget poega põetades. Tavalised talvised hädad - mingi viirus, mis paistab juba üle olevat ja siis osavalt kõrvapõletikuks muundub.

Nüüd on asi juba enam-vähem ühel pool ja ehk saame vastlaidki sõita. Aga selline pooleldi maailmast ära rippumine andis, nagu ikka, võimaluse mõtelda.

Jõudsin taas kord arusaamisele, et kui meil midagi ikka väga paigast ära ei ole, saame me oma laste ohtu sattudes nendeks, kelleks me sadade tuhandete aastatega arenenud oleme - oma liigi säilivuse eest hoolitsevateks kiskjateks.
Tundub võib-olla liialdusena, kuid millega muidu seletada, et pruugib viieaastasel vaid haigestuda, kui me leiame end hoopis teistsugusest seisundist kui tavaliselt: meie meeled teravnevad, reageerimiskiirus ning keskendumisvõime paranevad ja me tuleme toime enda põhivajaduste rahuldamata jäämisega palju kauem kui üldiselt. Magamiseks piidab paarist-kolmest tunnist öös, me suudame isegi magades mingi osa meeltest valvel hoida ning köhahoo või joogivajaduse puhul reageerimine me kiirusega, milles boss tööl meie puhul vaid unistada võib...

Millisest hüvest loobuda?

Uskumatu, kui vähe on inimesele vaja, et teada oma põhivajadusi mõistma panna. Võta üks neist temalt lihtsalt pooleteiseks ööpäevaks ära.

Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.

See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.

Päev, mil kassid tümpsudes käivad

Isetekitatud peavalu (reaalne, mitte ülekantud tähenduses à la probleem või plinder) on peavaludest kõige hullem.

Isetekitatus tekitab peavalule mingi koefitsendi juurde, nii et lõpuks ei saagi aru, kui palju valust on ehtne ja kui palju mingi aastasadadega geneetiliseks omaduseks muutunud luterliku moraalikoodeksi kauge kaja, mis ütleb, et "yeah, patune, paras sulle... ise võtsid need kaks punast veini pärast kahte õlut... ise istusid edasi siis, kui esimesed ja teisedki juba kodude poole läksid... kannata nüüd!"

"Ei elämästä selviä hengissä"

Käisin siis täna arsti juures ja rääkisin talle oma kummalisest valust meelekohas. Arstil oli häid ja halbu uudiseid:

Head uudised olid, et samas kohas on kolmiknärvi kimp, mis eriti haiguse ajal või pikalt toas istudes ärritub.

Halvad uudised olid, et kui oleks tegemist tserebraalse aneurüsmiga ehk arterilaiendiga, siis oleks seda sisuliselt võimatu diagnoosida, enne kui nõrk koht veresoone seinas, omamoodi ehitusbuumi aegne praak, järele annab.

Ela või ise... :-D

Kuidas kasvatada koolipoisse

Pidin täna siis lõpuks selle pöördumise ära tegema. Mõtlesin, et what the hell, kaotada ei ole midagi. Saatsin kirja:

"Tere!

Mu konkreetne mure seotud keskmise lapse, pojaga.

Juba lasteaias diagnoositi tal ADHD sündroom, mis on vahelduva eduga andnud tunda ka tema kooliteel. Nagu sündroomi puhul tavaline, ei mõju keskkonnavahetus just eriti hästi, nii et sunnitud kolimisega poolteist aastat tagasi ei muutunud asjad just paremaks.

Probleem selles, et kodustes tingimustes püsivad poja käitumine ning tegevused igati mõistlikes piirides - siin pole ta keskmisest märgatavalt hajameelsem, tujukam või suutmatum keskenduda. Osaliselt on asi kindlasti selles, et me vanematena oleme tema kasvatamisega nii kaua tegelenud, et suudame nö une pealt erinevates olukordades õige lahenduse leida. Ka on talle selgeks saanud piirid ja kodused väärtushinnangud - need on elu- ja tervistjaatavad, optimistlik-realistlikud.

Ka suhe väiksema vennaga on normide piires - vägivalda ei esine vaimselt ega füüsilisel moel, pigem kipub väikevend aeg-ajalt tüütult ülemeelikuks muutuma.

Problemaatiline on aga olukord seal, kus koduseid autoriteete ning piire ei ole: koolis ning koolikaaslastega väljaspool kooli. Trennis vastuolusid kaaslastega ei esine, kuid see-eest oleme treeneriga vestelnud poja keskendusmivõimetuse ja hajameelsuse teemadel (hilinemised, "pigem mäng kui töö" harjutuste ajal).

Koolis on olukord aga vägagi raske. Väiksemaid naginaid on kaaslastega pidevalt, samuti lähevad käiku rusikad ja sõimusõnad. Praegu tundub, et kooli õhkkond (lööja ja sõimajaid on seal rohkem kui küll) sööb ära sellegi moraalse tarkvara, mida meil on õnnestunud kodust kaasa anda.

Samas on poja õppeedukus väga hea, ning tema teadmised eakaaslaste omadest kohati kõvasti ees. Kodus oleme ka teadmishimu igati soodustanud ning püüdnud kõikvõimalikele elu ja maailma puudutavatele küsimustele vastata. Tahaksin eraldi rõhutada, et väljaspool kodu tekkinud konfliktsituatsioonide puhul ei anna me mingil juhul automaatselt õigust oma pojale.

Nii ehk naa, meie mõistus on teatud mõttes otsas. Saan aru, et kool ootab meilt lastevanematena teatud reeglitele alluva lapse kasvatamist, samas pole me viimased 10 aastat muuga tegelenudki. Siitpoolt vaadates on just nimelt kool see koht, kus (eriti vastuvõtlikum ja nö õrnema närviga) laps õpib kaklema ja sõimlema - ning üsna relvitukstegev on lause, et "mida ma siis tegema pean, end peksta ja narrida laskma?"

Lugupidamisega,"

jne.

Tegelikult on mõned lihtsad meetodid, millega IMHO kõik eesti klassiruumid tunni ajaks palju rahulikumaks saaks.

1. Tehtagu kohustuslikuks vahetundide ajal õues (kuid rangelt kooli territooriumil) viibimine. Iga ilmaga, siseruumides ainult arstitõendiga. Pole midagi hullemat, kui sees kopitamine - eriti veel, nagu mõnedes koolides kombeks, ainult ühes kindlas koridoris või hoopis klassiruumis passimine.

2. Vahetundide aegne täiskasvanute kohalolek pidevaks = rohkem korrapidajaõpetajaid.

3. Nulltolerants igasuguste reeglite rikkumise suhtes ning võrdne kohtlemine kõigile. Esimesest klassist peale.

4. Rohkem mehi päevasel ajal koolidesse, ükskõik kas õpetajate, turvameeste, isadest vabatahtlike, vanaisadest vabatahtlike või mingi MTÜ kaudu. Kutsutagu seksistlikuks, kui tahetakse, aga empiirilised uuringud osutavad, et poisid sisestavad teatud vanuses siiski meeste poolt näidatud eeskuju ning jagatud juhtnöörid palju sügavamalt.

Pantomiim ja surmahirm

ETV2 on ikka üks igavesti lahe asi. Tommi juures on miim külas ja juba poisid mängivad siin sõnadeta teevalamist. Tee valamine iseenesest on täitsa teostatav, aga püüa sa pantomiimina kujutada vahet rohelise tee ja Earl Grey joomise vahel... ;)

Endal aga tuksub juba mitmendat päeva meelekohas valu - mitte tavaline peavalu, vaid selline kummaline tuhm valu, mis tekib seoses pingutusega (näiteks aevastades) või allapoole kummardamisega. Kuivõrd see on aga peaaegu kohastikku vasakus meelekohas tuksuva veresoonega, paneb see kõikvõimalikele stsenaariumitele mõtlema.

30seks saamine möödus sisuliselt ilma surmahirmuta, mis paljude arvates sellega kaasas käima peaks. Nüüd oleks küll narr, kui mingi kehaline praak pahaaimamatu minu lihtsalt ära korjaks...

Aga ilmselt on sellega sama lugu, nagu ühe kaelal natuke esile kerkinud "struktuuriga" (et arstid ja õed ei saa ka oma sõnapruuki poliitikute omast inimsõbralikumaks muudetud!) aasta jagu tagasi. Ultrahelis ütles arst naerdes, et teate, ärge muretsege ja hakake elama - ning te panete tähele, et te ei panegi enam midagi murettekitavat tähele.

Paber või bitid

Krt, ei saa hakkama. Teab mitmes kord elus püüan ma paberist päevikut pidada ja lihtsalt ei saa tehtud.

Algus läheb igati ilusasti - põhjendan metsalaastava otsuse mahukatega külgedega kalendermärkmik osta endale ära ka - et tuhande aasta pärast on antropoloogid rõõmsad pigem ehedate kirjalike ürikute üle kui mingi kummalise kõvaketta jäänuse, kuhu salvestunud kraami enam mingite vahenditega kätte ei saa.

Ja dääm, tulemus on ikka sama. Kirjutan paberi ja pliiatsiga nädalakese, äärmisel juhul kaks ning siis on kööga. Lehed saavad järjest lakoonilisemaid sissekandeid, kuni need taanduvad lihtsalt kirjapandud hommikusteks temperatuurideks ja siis täiesti ära kaovad.

Ma ei suuda kusjuures ikka moodustada seisukohta, kumb oleviku slavestamise meetod tulevastele ajaloolastele sõbralikum on - siinne, mis võib väga lihtsalt kaduvikku vajuda hoolimata meie põhjatust usust interneti püsivusse - või siis see arhailine, mis raiskab aeglaselt taastuvaid resursse ning ei ole üldse kooskõlas paberivaba elu ideoloogiaga.

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Top 10: maailma parimad lõhnad

Täna mõistsin taas kord, mis on minu jaoks parim lõhn maailmas. Siis hakkasin mõtlema, et mis veel mu lemmiklõhnad on. Sain aru, et neil on üks ühine omadus - nad on naturaalsed, värsked ning puhtad. Here comes minu lemmiklõhnade top 10:

1. Äsja niidetud muru.
2. Äsja jahvatatud kohvioad.
3. Õitsevad sirelid.
4. Põlevad halud.
5. Oma sõrmed vahetult pärast seda, kui need on naisele naudingut pakkunud.
6. Mahekasvatatud küps tomat.
7. Klassikaline tükitualettseep.
8. Imiku ihu.
9. Heinamaad hilises augustis.
10. Värske saepuru.

Mrs. Vihmalise viimaste kuude viirukiinnustuse tulemusena olen aga kindel selles, et kõikvõimalikud tugevad kunstlikud lõhnad alates õhuvärskendajatest ning lõpetades viirukiga ei ole minu rida. Lõhnaõli valin ka poes poolteist tundi... :)

Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond ehk kes küll maksaks emme vaeva

Sel ajal kui ma koos pojaga Soomes suvitasin (üks päev pärast vappu't ja absoluutselt juuni oli!, inimesed libistasid terassidel õlut, ise varrukateta särkides ja šortsides), korjas Eestimaal poolsada tuhat inimest ülejäänud Eestimaa loobitud prügi kokku.

Oleks kodumaal olnud, oleks ilmselt puhtalt tasuta trenni mõttes kaasa löönud, kuid valdavalt jagan kivisildniku seisukohta ning mingit erilist okast südames ei tunne. Läbi minu ei ole ühtegi metsa ega randa kübetki prügi vedelema jäänud ning et ma ei tunne endal ka mingit ühiskondlikku kohustust seda sealt kokku korjata. Pigem oleks tulevikus rohkem kasu sellest, et pätid ja roolijoodikud arestimajja toppimise asemel metsa alla prügi korjama viidaks. Teeks korra elus midagi kasulikku ja õpiks ehk mõne põhjuse ja tagajärje seose ka ära.

Aga. Missis Vihmaline käis ja koristas. No, ja Tegi ära 2008. Haaras kinni mustast prügikotist, mille mingi ajukääbik oli ehitusjäätmeid täis toppinud ja tõstis muidugi hooga. Naks, ütles selg ja mrs Vihmaline ise on paar päeva juba ainult "ai" ja "oi" öelnud.
Mina hakkasin siis mõtlema. Et kui tavaliselt on näiteks tööandja kohus kindlustada kõik töötajad, siis Teeme ära -kampaanja näol oli ju tegemist puht vabatahtliku ettevõtmisega. Aga samas tavalisest pühapäevasest jalutuskäigust palju riskirohkemaga.

Aga mis siis, kui keegi innukas prügilane oleks kusagilt koorma otsast alla sadanud või pöörava buldooseri ette jäänud? Kas oleks korvatud ja kes oleks korvanud, kui asi oleks lõppenud surma või invaliidsusega? Mida kindlustusfirma oleks öelnud? Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond, oma asi, et ronisid?

Dieet Tallinki moodi ehk ühe jalaga tehnikasajandis, teisega kiviajas

Kirjutan seda sissekannet tänu meeldivale üllatusele Tallinki "kahetunnistel" laevadel (need Starid ja mis kõik veel, mis on nagu suurema laeva moodi, aga ajavad 83-kilomeetrise laheületuse kahe tunniga korda). Siin on wifi! Äsja kohvi müünud kena brünett ütles, et pidavat kogu tee toimima ka.

Aga! Ma kirjutan seda sissekannet ainult seetõttu, et ma ei ole hommikusööki vitsutamas. Ja seda ei ole ma mitte tänu oma kokkuhoidlikule loomusele (ok, 235 krooni ühe hommikusöögi eest, olgu ta kui rikkalik tahes, on ehk tõesti pisut palju). Hoopis tänu sellele, et ajastul, mil kolmveerand Euroopat on ära harjutatud igasuguste visaelectronide ja makseterminalidega, ei ole Tallinki laevadel endiselt võimalik Electroniga maksta.
Kogenud ülelahe sõelujana oleksid pidanud ju ohtu aimama, aga krt, no ei tulnud pähe, et ka aastal 2008 sellise pisiasja korraldamine Põhjamaade suurimale ja uhkemale üle jõu käib.

Mina, kes ma üldse võimalikult vähe "päris raha" kaasas kannan, istun seega tühja kõhuga (kodus ei jõudnud süüa, sest tütre soov vajas täitmist: "Too palun ploomimahla ja kirsikompotti. ja see objektiiv!"), ees ainult pudel vett ja tops kohvi, mida rahakoti vahelt kokkukraabitud kroonide eest osta sain.

Nii et siin on teile lihtsa ja tõhusa dieedi juhtnöörid:
1. Ärge sööge enne Tallinki laevale minekut midagi.
2. Võtke kaasa ainult Visa Electron, mitte mingil juhul sularaha või krediitkaarte.
3. Reisige üksi või koos alaealisega, kellelt nagunii mingit rahalist abi loota ei ole.
4. Kõige hullemast näljatundest aitab teid üle tasuta wifi.

Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p

Korvpallimõtisklus I ehk Palli kaja ajateljel

Käisime eile õhtul pojaga korvpalli mängimas. Teate küll neid filmide vanu, sõna otseses mõttes rohtunud palliplatse, kuhu sattunud peategelane tunneb, kuidas miski ta sees liigahtab: "Siin õpetas mu isa mind palli mängima, siin viskasin ma oma esimese korvi, siin triumfeerisin ja põrmustusin esimest korda vihases punkt-punkti mängus."
Täpselt selline oligi nii plats kui ka tunne. Iseenesest mitte "selline", vaid plats oligi "see". Seesama plats vanade põlispuude all, kus ma esimest kord tundsin seda müstikat, mis sind valdab hetkel, kui pall sõrmeotstest irdub.

Kusjuures huvitav, et poeg tegi läbi ka täpselt samasuguse rituaali, nagu ma ise omal ajal. Alguses viskas õhinal palli - sai mõne korvi ka - siis enam niiväga ei jaksanud ning hakkas pulkadest maja ehitama sõnadega "sind on huvitav vaadata." Lõpuks tegi ta aga täpselt seda, mida ma ise 25 aastat tagasi ehk leidis mõnusa ronimiskoha korvirõngast hoidval konstrukstsioonil.

Sellistel hetkedel tunnetad korraga väga teravalt seda nähtamatut ajatelge, millel me kõik paikneme ning millel eksisteerivad sõbralikult koos sinu 17-aastane vanaema, vallatu elupõletajana kodumajanduskooli pidudel, sinu kolmeaastane isa, kes veel ei tea, et oma isa ei näe ta ise ega keegi teine enam mitte kunagi (ning et tema kadumine jääb igaveseks müsteeriumiks)... ning siis oled seal sina ise. Oma valikute ja nende tagajärgedega, selle kõigega, mis end sinu ees aeglaselt-kindlalt, aga siiski nii napilt lahti rullib, et iga väiksemgi sündmus tabab sind rohkem või vähem ootamatult.
Ja loomulikult on seal ka tema, sinu poeg. Kelle puhul ei jää muud üle, kui kasvatada teda nii, et tema valikud saaksid sellised, et mingil hetkel elule tagasi vaadates teeks ta seda rahulolu, mitte kahetsusega.

Ma olen palju kordi mõelnud, keset kõiki neid kaugel elamisi ja mitmeid kolimisi, et kas mu lastel üleüldse kujunenud sellist kohta, kus seistes tunnetad oma seost kadunu, oleva ja tulevaga. Sellist, nagu tädipoja vana talumaja, kus tema enda sugu aastasadu sees on elanud.
Nii naljakas kui see ka ei kosta, mina leidsin selle koha vanas korvpalliväljakus, mida asfalti, puu või tsemendi asemel katab ebakorrapärane peenpunane kruus ning mille pind on nii ebaühtlane, et tagasi põrkava palli põrkenurk on ainult aimatav.