Kuvatud on postitused sildiga hmm?. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga hmm?. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

G-punkti ei olegi! Mida vittu!?

Hmm.

Fennitsism mida vittu sobib üsna harva kasutamiseks, aga antud uudise juurde küll. Mõelda, kui palju sõrmi on topinud läinud aastakümnete jooksul täiesti asjatult naisterahvaste praegudesse, piludesse ja õnarustesse legendaarse G-punkti otsingutel! Ja kui paljud on selle ka väidetavalt leidnud! Nüüd korraga tuleb välja, et see on kõik all about our imagination...

See on nagu saaks andunud lillekasvataja teada, et lilledega rääkimine ei mõjugi neile või nagu saaks koerakasvataja teada, et tema lemmik tegelikult vihkab teda südamest.

Minu kaastunne!

neljapäev, 12. veebruar 2009

Kuidas koondamisega toime tulla?

Olen olude sunnil vaadanud lähedalt üht suuremat koondamislainet. On päris põnev jälgida, kuidas üks kollektiiv töö kaotamise võimalusele, ohule, teatele ja siis reaalselt selle kaotamisele reageerib.

Esimene märksõna on huumor. Võimalikult must, võimalikult irooniasegune huumor, mis annab inimestele võimaluse üle olla tundest, mis muidu muutuks muserdatavaks masenduseks. Iga tõrkuv arvutiparool, iga uksekaardi piiks muudetakse võllanaljadeks stiilis "täna pääseb veel ikka sisse!" "Et tunnused ei funka enam? Eks pead sellest oma järeldused tegema! :)" Jne. Kuni need naljad mõne nädala pärast kõik ära on tüüdanud ja tasahilja vaibuvad.

Teine märksõna on igaüks vastavalt oma isikuomadustele ning mõned ka täiesti ootamatult. N.ö. rindeolukorras löövad inimestest nende iseloomuomadused eriti jõuliselt välja - või siis vallanduvad hoopis uued, peidetud pooled, millest kellelgi pole aimu olnud. Kes loobib koondamisteateid personaliosakonnale vastu vahtimist ja keeldub alla kirjutamast, kes tihub salamisi nutta, kes räägib ülemustest veel mürgisemalt kui enne. Osa jällegi võtab koondamist huumoriga ja on endale juba enne teise teavitamisele järgnenud nädala lõppu uue töökoha tekitanud.

Kolma märksõna on tööandja. Tööandja puhul oleneb paljugi sellest, millise firmaga on tegemist ning milline on see ülemus, kes veel mingilgi määral tavatöötajatega kokku puutub. Minu kogemused osutavad aga, et Eesti tööandja on siiski enamalt arrogantne ning teatud mõttes isegi sotsiopaatliku käitumisega, oodates nartsistlikult, et töötajad mõistavad teda ning tema raskusi, isegi tunnevad talle kaasa. Mõisted "inimlik" ja "korrektne" on Eesti tööandja jaoks peamiselt ühesuunalise olemusega. Pole võõras ei suhtumine stiilis "kuule, selle otsustamine, millise töölepingu muudatuse me sulle teeme, on IKKA TÖÖANDJA PRIVILEEG" ega ka ülemuse siiras kurtmine, kuidas temal on ka raske, sest kallis ametiauto võeti käest ja telefonilimiit on ka poole peal.
Olgu tööandja nii loll, ülbe või haletsusväärne kui tahes, koondamise ajal käkki keerama hakata ei tasu, eriti juhul, kui pärast koondamisteate kättesaamist on jäänud siiski veel mingi aeg reaalselt firmas töötada. Töölepingu seaduses on teisi, koondamisest palju karmimaid punkte lepingu lõpetamiseks - ning mõni tööandja lausa otsib võimalusi, et neist kinni haarata.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Millisest hüvest loobuda?

Uskumatu, kui vähe on inimesele vaja, et teada oma põhivajadusi mõistma panna. Võta üks neist temalt lihtsalt pooleteiseks ööpäevaks ära.

Kui sa oled kaks õhtut pidanud hakkama saama ilma veeta, mõistad korraga, kui iseenesestmõistetavaks oled sa harjunud pidama nii kraanist igas asendis voolavat vett, puhtaksuhutavaid vetse ja pesemisvõimalusi. Võtke need ära, ja juba järgmise päeva õhtuks tunned sa, kuidas kõige pisemadki takistused ükskõik mis asjade laabumisel hakkavad sind närvi ajama - ning üldsegi mitte selle õnnetu asja enda pärast. Vaid sellepärast, et sa ei saanud hommikul korralikult habet ajada ning pidid end pudeliveega poolpiduselt üle loputama.

See väike tagasipaiskumine 100 aasta tagusesse ühiskonda pani mõtlema, milline on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavate hüvede hulgas see, millest oleks kõige kergem loobuda - elekter, vesi või toasoojus. Vastuseni jõudmine ei võtnud kaua aega. Elekter! Kui sa oled puhtuses ja soojas, ei ole küünlavalgel raamatu lugemine enam sundus, vaid pigem romantika.

pühapäev, 1. veebruar 2009

Päev, mil kassid tümpsudes käivad

Isetekitatud peavalu (reaalne, mitte ülekantud tähenduses à la probleem või plinder) on peavaludest kõige hullem.

Isetekitatus tekitab peavalule mingi koefitsendi juurde, nii et lõpuks ei saagi aru, kui palju valust on ehtne ja kui palju mingi aastasadadega geneetiliseks omaduseks muutunud luterliku moraalikoodeksi kauge kaja, mis ütleb, et "yeah, patune, paras sulle... ise võtsid need kaks punast veini pärast kahte õlut... ise istusid edasi siis, kui esimesed ja teisedki juba kodude poole läksid... kannata nüüd!"

neljapäev, 29. jaanuar 2009

"Ei elämästä selviä hengissä"

Käisin siis täna arsti juures ja rääkisin talle oma kummalisest valust meelekohas. Arstil oli häid ja halbu uudiseid:

Head uudised olid, et samas kohas on kolmiknärvi kimp, mis eriti haiguse ajal või pikalt toas istudes ärritub.

Halvad uudised olid, et kui oleks tegemist tserebraalse aneurüsmiga ehk arterilaiendiga, siis oleks seda sisuliselt võimatu diagnoosida, enne kui nõrk koht veresoone seinas, omamoodi ehitusbuumi aegne praak, järele annab.

Ela või ise... :-D

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Pantomiim ja surmahirm

ETV2 on ikka üks igavesti lahe asi. Tommi juures on miim külas ja juba poisid mängivad siin sõnadeta teevalamist. Tee valamine iseenesest on täitsa teostatav, aga püüa sa pantomiimina kujutada vahet rohelise tee ja Earl Grey joomise vahel... ;)

Endal aga tuksub juba mitmendat päeva meelekohas valu - mitte tavaline peavalu, vaid selline kummaline tuhm valu, mis tekib seoses pingutusega (näiteks aevastades) või allapoole kummardamisega. Kuivõrd see on aga peaaegu kohastikku vasakus meelekohas tuksuva veresoonega, paneb see kõikvõimalikele stsenaariumitele mõtlema.

30seks saamine möödus sisuliselt ilma surmahirmuta, mis paljude arvates sellega kaasas käima peaks. Nüüd oleks küll narr, kui mingi kehaline praak pahaaimamatu minu lihtsalt ära korjaks...

Aga ilmselt on sellega sama lugu, nagu ühe kaelal natuke esile kerkinud "struktuuriga" (et arstid ja õed ei saa ka oma sõnapruuki poliitikute omast inimsõbralikumaks muudetud!) aasta jagu tagasi. Ultrahelis ütles arst naerdes, et teate, ärge muretsege ja hakake elama - ning te panete tähele, et te ei panegi enam midagi murettekitavat tähele.

reede, 3. oktoober 2008

Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

esmaspäev, 11. august 2008

Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

teisipäev, 29. juuli 2008

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

laupäev, 19. juuli 2008

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

pühapäev, 29. juuni 2008

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

reede, 13. juuni 2008

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

kolmapäev, 11. juuni 2008

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)


Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

neljapäev, 29. mai 2008

Kumba eelistada, noorust või vanadust?

17A bussis tekkis täna huvitav situatsioon. Tulevad peatusest bussi kaks memme. Seisatavad sinna, kus istub väga selgelt lapseootel noor naine. Nii... 8. kuu algus, miinimum. Ja sünnibki dilemma. Et kes siis peaks seisma ja kes istuma?
Memmed ju vanad ning põlved väsinud ja üldse, meie kultuuris (niipaljukest kui seda veel järel on) on vanemaid inimesi jalgadepuhkamisvõimalustega tavaks austada.
Teisalt oli lapseootel ema ikka väga rase ning ega temalgi kerge seista ei olnuks. Pealegi pole ta üksi...

Mnjah. See on umbes sama lugu, et kui kaks jalakäijat ootamatult teele sööstab ja otsasõitu ei ole võimalik vältida, siis millise otsuse autojuht peaks sekundi murdosa jooksul tegema? Kui on võimalik säästa üks kahest - poisike või juba vanemapoolne mees? Esmapilgul loogiline mõte ju, et poisikest - tollel elu alles ees, vanurihakatis saanud teist nautida küll.
Aga mis siis, kui poisikesest hoopis ülbavast joodikust madalalaubaline jobu kasvab?