Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.

Kuidas lömastada sõnumitoojat

Äsja sai veel kord kinnitust, et tegelikult on väga vähe inimesi, kes tahaksid päriselt kuulata, rääkimata millegi teadasaamisest. Arusaamine on juba selline luksus, et seda ei julge õieti lootagi.

Kodus haigena istutud päevade ajal on alati rohkem aega mõelda kõige selle peale, mille peale tavaliselt ei mõtle. Nagu, et auto pidi saama remonditud juba läinud suvel (ning ülevaatus on ikka tegemata, kuigi kindlustus sai lõpuks uuendatud), et kui palju saab koolis pidevalt naginatesse ja aeg-ajalt ka reaalsesse kaklusesse sattuvat poissi koduse kasvatusega mõjutada (juhul, kui kodused väärtused on paigas ning käitumisprobleeme pole samuti - pigem on asjade rusikatega selgeks tegemine midagi, mille too koolis on õppinud) ning et KUI NEETULT TÜÜTU on suhtlemisstiil, mis seisneb selles, et sa saad oma lausest kolm esimest sõna ära öeldud enne, kui vestluskaaslane oma suu lahti teeb (ning seega kõrvad sulgeb) ja valab su üle õigustustesegase emotsioonipurskega, mille kandev mõte on et "minul on õigus" või tegelikult selle teisendiga "mina pole valesti teinud".

Istud siis suu ammuli ning püüad aru saada, mis toimub. Kui see toimub tihti, siis hakkab see aga väga tüütavaks ja kulutavaks muutuma, ükskõik, kas see toimub tööl koosolekuruumis, sõprade-tuttavate ringis publilaua taga või oma köögi ja elutoa piirimail.

Ja siis koidab sulle taas, et inimesed ei ole reaalselt huvitatud millegi teadmisest selle sõna kõige puhtamas ning neutraalsemas mõttes. Uus informatsioon, juhul kui see ähvardab mõjutada vanu seisukohti, on ainult segaja, mida püütakse laiaks astuda.

Ja kui selle käigus ka sõnatooja talla alla jääb... no, kaks kärbest ühe hoobiga.

Päeva tsitaat: "Aitab avaldustest!" (Evelyn Sepp)

"Täna pole enam aeg avaldusteks!"

Evelyn Sepa avaldus täna 11.8.

Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Soomlanna külm sõda Eesti vastu ehk Leena Hietanen ei üllata millegagi

Päevaleht ja Postimees on refereerinud Helsingin Sanomat'e eilset uudist soomlannast endise freelance-ajakirjaniku (nüüdseks on ta enam-vähem igalt poolt, kust võimalik, kinga saanud) Leena Hietaneni pamfletist Viron kylmä sota ("Eesti külm sõda"), kus too astub korraga kõigile nendele konnasilmadele, mis Eesti jaoks nii tundlikud on. Tegelikult ei üllata Hietanen selles mõttes millegagi, et ta on sama asja juba kümme aastat ajanud.

Pole vaja muud kui lugeda Hietaneni poolt vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi avatud blogi, et mõista - Hietaneni näol on tegemist mitte otseselt haige, aga siiski täiesti deformeerunud maailmapildiga inimesega. Paraku on see inimene leidnud kodu Eestist ning otsustanud rakendada oma konfliktide tekkimisest haiglast rahuldust saava iseloomu oma ühe-naise-sõja teenistusse. Sõda peab Hietanen Eesti üldiselt aksepteeritud ajalookäsitluse vastu ning eestivenelaste eest. Ka kommunism riigikorrana ei ole tema jaoks sugugi vastuvõetamatu.

Hietanen ilmsegelt usub, et ta on oma tegevuses omamoodi maailmapäästja ning naudib teisitimõtleja rolli täiega: ta on isegi oma blogi nimeks dissident andnud. Otsustades selle kohta, kuidas ta oma senised kingasaamised esitluses esile toob, tunneb ta ka olevat mingit pidi tagakiusatu.

Kummaline on, et kaks Eesti kõige arulagedamat avalikkuse ette pürgivat soomlast esindavad äärmusi: uusnats Risto Teinonen versus uuskommunist Leena Hietanen... aga ma usun, et kõik eestlased saavad aru, et kumbki neist ei esinda soome rahvast ega mingit üldist soomlaslikku mõtteviisi.

Mida aga värskest "pamfletist" ja Hietanenist mõtlema peaks? No, pamfletist nii palju, et Soome kirjastus WSOY näitas selle oma Barrikadi-sarjas väljaandmisega, et päris lõpuni ikka selgelt ei mõeldud. Mitte et maailmas ei võiks avaldada provokatiivseid teoseid, aga üldiselt on neil siiski hea millelgi reaalsel põhineda.

Hietanenist aga...
Hietaneni kohta võib rahumeeli öelda sama, mida üks soome ajakirjanik ütles aastaid tagasi, Vladimir Žirinovski esilekerkimise ajal. Ta iseloomustas Žirinovskit sõnadega esimerkki siitä, miten toimittajat eivät ole vieläkään oppineet vaikenemaan paskaa kuoliaaksi ehk siis kui näidet sellest, kuidas ajakirjanikud ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima.

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p

Uus rubriik: Hommikutsitaat

Tänahommikune tsitaat sarjast "Lapsesuu ei valeta" pärineb Terevisioonist. Saatejuht Toomas Luhats silmitseb serveerimiseks valmis pandud lõhevõileiba ja ütleb:

"See paistab täpselt sama hõrgutav kui see välja näeb..."

Kuuskümmend, kaheksakümmend, kuus tuhat seitse

Saate aru, mida pealkiri tähendab? Ei saa? Mina ka ei saanud! Aga kindlasti näitab see eestlaste oskust kommunikatsioon segaseks ajada.

Pealkirjas loetletud numbrijada näol on tegemist suvalise telefoninumbriga. Esitatult just sel kujul, nagu siinmail on kombeks telefoninumbreid ette lugeda.

Selleks, et kindlustada antud numbri võimalikult täpne verbaalne üleandmine, ekisteerib minu jaoks ainult üks moodus: loetleda see ühekaupa numbritena, mitte arvudena (seda, mis vahe neil on, võib lugeda näiteks siit).
Ehk siis kuus-null-kaheksa-null-kuus-null-null-seitse. Vastuvõtja, kes antud nubrit üles kirjutab, paneb selle ka vastavalt kirja.
Kui number aga esitatakse kujul 60-80-6007, on vastuvõtja seisukohalt tegemist koodiga, mis on vaja deshifreerida. See aga aeglustab ning raskendab info vastuvõtmist.

Peaks nagu lihtne olema. Aga ei. Eestlane teeb ikka omasoodu...

Ime veel, et kohtumisi ei lepita kokku kujul "Venemaa pealinna nimelise kohvikus ees piirangute puudumist tähendava sõna nimega lagedal kohal hetkel, mil päike on taevas kõige kõrgemal".
Selmet öelda "Moskva ees kell 12".