G-punkti ei olegi! Mida vittu!?

Hmm.

Fennitsism mida vittu sobib üsna harva kasutamiseks, aga antud uudise juurde küll. Mõelda, kui palju sõrmi on topinud läinud aastakümnete jooksul täiesti asjatult naisterahvaste praegudesse, piludesse ja õnarustesse legendaarse G-punkti otsingutel! Ja kui paljud on selle ka väidetavalt leidnud! Nüüd korraga tuleb välja, et see on kõik all about our imagination...

See on nagu saaks andunud lillekasvataja teada, et lilledega rääkimine ei mõjugi neile või nagu saaks koerakasvataja teada, et tema lemmik tegelikult vihkab teda südamest.

Minu kaastunne!

Kuidas kaitsta end kahe naise eest, kellel on dildo...

Äsja tulid meelde need kaadrid "Brünost", kus too palub võitluskunstide treeneril (kes tundus tegelikult suhteliselt jobu olevat) õpetada, kuidas kaitsta end against man with two dildos.

Mrs. Vihmaline ja Ms. Vihmaline lehvitasid elutoas dildoga, mille nad kusagilt väljanäituselt kaasa olid haaranud. Mingid põrnika moodi suristajad, kuulikesed ja muu taoline kraam olid ka.

Lehvitagu, Ms. Vihmaline on ka juba sisuliselt täiskasvanu. Peaasi, et poistele ette ei jää. Ma võin olla vabameelne küll, aga algkooliealised või veel nooremad ei vaja mingit kursust teemal "mis on naine ja mida ta dildoga teha võib".

Ilmselt said ema-tütar mänguasjade omandisuhted selgeks, sest praeguseks on varandus juba tagasi peidus. Aga lahe, nii siis veedetakse unist esmaspäevast pärastlõunat ühes keskmises Eesti peres keset väikelinnalaadset idülli.

Millal me oleme lõplikult põhjas?

Küsitakse, vastan.

Läinud päevade jooksul olen ma jõudnud järeldusele, et ka väga pikalt on võimalik tõde vaka all hoida. Meie alalhoiumehhanism lihtsalt takistab meie tegelikel tunnetel ja mõtetel valla pääseda, juhul kui see ohustab olemasolevat, status quo't.

Siis aga toimub mingi seletamatu areng, mis lööb platsi puhtaks - kõik saab öeldud, tehtud, kiiruse ja julgusega (või julmusega), mida ei osanukski ennustada. Sellele teisele osapoolele samuti mitte, mis siis, et sa teadsid, et tema on kiirem... jäähokikeeles väljendatult "kindad käest viskama."

Millal on põhi käes?
Kas siis, kui meile karjutakse ähvardusi ja uskumatuid roppusi ja me tabame end teflonimaiguliselt ükskõiksuselt - kõik lihtsalt libiseb mööda, meie hing on ammu juba kusagil mujal, kusagil vaimses kapslis, kus nagunii miski talle ligi ei saa.
Või siis, kui me tabame end päev hiljem funktsioneerimast, nagu poleks midagi juhtunud? See viimane ongi tegelikult kõige hirmuäratavam. Miski ei lähe enam korda, midagi ei ole enam kaotada. Sest sa oled end juba kõigeks valmis pannud. Ei ole midagi, mida sa juba kuulnud ja näinud ei oleks ja selleks, mida veel ei ole, oled ka vaimselt valmis. Aeg-ajalt seisatud, raputad hämmeldunult naeratades pead, aga siis teed oma tegemisi edasi.

Mis edasi saab? Pole vähimatki aimu.

Ja sa ei muretse põrmugi.

See see on.

Ground zero.

Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Uus rubriik: Aforism

Töökaaslaste keskis naljaheitmine päädis sellega, et kuidagi poolkogemata sündis täiesti pandav aforism:

MAAILM ON TÄIELIKULT ANDROGÜÜNNE HETKEL, MIL LIPS EI OLE ENAM PEENISEPIKENDUS, VAID PEENIS ON MUUTUNUD LIPSUPIKENDUSEKS.

Filmiarvustus: Flanders (DVD) ehk tõeline Flandria päevik

Mit der Dummheit kaempfen Goetter selbst vergebens on poeet Friedrich von Schiller öelnud. Eesti keeles kõlaks see (mõtet edastades tõlgituna) "Lolluse vastu on jumaladki jõuetud". Kui mõista lollust laiemas tähenduses - rumaluse, teadmatuse, ükskõiksuse ning lihtsalt madalalaublisusena, ütleb Bruno Dumont'i "Flanders" ("Flandria"), et lollus mitte ainult ei pane jumalaid jõuetult kaeblema, vaid ruulib kogu maailmas.

"Flandersi" Prantsusmaa on kütkestav. Ei, ei, ärge saage minust valesti aru. Kütkestav mitte nii nagu romantiliste filmilaadsete toodete Pariis ega nii nagu turismisaitide viinamarjaistandused. See, mida me näeme, on nö teine Prantsusmaa. Teine Prantsusmaa, mis ei erine märgatavalt teisest Eestist, teisest Soomest või teisest Iirimaast. Neid vanu raudväravaid, katusematerjali ning rohtukasvanud betoonaluseid täis aianurki ning laonurkade taguseid on kogu Euroopa täis. Me ainult tihti ei tea seda.

Samamoodi ei ole "Flandersi" tegelased eluheidikud klassikalises, tihtipeale urbaniseeritult esitatud võtmes. Nad on lihtsad 21. sajandi alguse maapoisid ja -tüdrukud, kes elu on pidev kulgemine. Kulgemine, mille jooksul koduõuest kaugemale ei jõutagi. Või kui, siis kiriku kõrvale kõrtsi. Et sealt siis päevinäinud Peugeot 205-ga tagasi kulgeda.

Kui need mõtlemise pealt kõvasti energiat kokku hoidvad poisid end Prantsuse profisõjaväkke värvata lasevad ning kuhugi (kohta filmis ei otseselt identifitseerita, see võib olla samahästi Afganistan, Iraak kui ka Kongo) kriisipiirkonda saata lasevad, kulgevad nad samamoodi edasi nagu kodukülas. Kulgemine automaat käes võimaldab lihtsalt lasta maha vastusattuva kohaliku, olgu ta siis vastupanuvõitleja või heinakoormat vedav karjus - tihtipeale on need muidugi üks ja sama asi. Ning keppida üksikust hoonest leitud naist samasuguse ükskõiksusega, nagu sai kepitud seda koduküla türdukut, kes emotsioone raiskamata oma seeliku metsatukas üles vedas.

"Flanders"i tegelased on emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud, neist on saanud osake end ümbritsevatest maastikest. Selline on Flandria.

Top 10: maailma parimad lõhnad

Täna mõistsin taas kord, mis on minu jaoks parim lõhn maailmas. Siis hakkasin mõtlema, et mis veel mu lemmiklõhnad on. Sain aru, et neil on üks ühine omadus - nad on naturaalsed, värsked ning puhtad. Here comes minu lemmiklõhnade top 10:

1. Äsja niidetud muru.
2. Äsja jahvatatud kohvioad.
3. Õitsevad sirelid.
4. Põlevad halud.
5. Oma sõrmed vahetult pärast seda, kui need on naisele naudingut pakkunud.
6. Mahekasvatatud küps tomat.
7. Klassikaline tükitualettseep.
8. Imiku ihu.
9. Heinamaad hilises augustis.
10. Värske saepuru.

Mrs. Vihmalise viimaste kuude viirukiinnustuse tulemusena olen aga kindel selles, et kõikvõimalikud tugevad kunstlikud lõhnad alates õhuvärskendajatest ning lõpetades viirukiga ei ole minu rida. Lõhnaõli valin ka poes poolteist tundi... :)

Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p

Naised tahavad üksteist

Ma tean, et iga mehe unistus on omada biseksuaalset naist, kes oleks vahetevahel valmis omavahelistesse vallatlemistesse ka mõne sõbranna kaasama. Aga seda pole minu silmad veel näinud, et seda mõtet ka meedias kinnistada oleks püütud. No, nüüd nägid.
Telekanalite vahel surfides juhtusin kogemata Kanal 2-e tütarjaamale Kanal 11-le. Just parajalt reklaamipausi lõpuks, et kuulda naistekanaliks profileeritud kanali sloganit:
"ME TAHAME 11" (loe: "Me tahame üksteist" - nagu seda ka sensuaalne naishääl eetri taga teatab).

Esmane reaktsioon oli, et wtf. Teisane, et selle koosolekulaua taga oleks küll tahtnud olla, mis mainitud slogani lukku lõi. Et kas otsustav kogu koosnes meestest või naistest. Esmasel juhul võiks ju eeldada, et isased lähtusid lihtsalt paljulevinud uskumusest, et iga nüüdisemane on sisseprogrammeeritult väheke lesbiliste kalduvustega. Kui aga lause töötas välja naisteseltskond, nomaeitea...

Ma saaks aru, kui Kanal 11 ise käänaks oma sloganit vormis "Me tahame ühtteist", aga see vist kostis nende jaoks natuke minimalistlik. Et no, kõike ju sel juhul ei taha.
Aga krt, "me tahame üksteist"... eks igaüks ikka oma rikutuse tasemel, aga mina näen küll vaimusilmas kogu kanali vaatajaskonda üksteist nillival pilgul silmitsemas ja kuumi sõrmi mööda veel kuumemaid kehi libisemas. Njam!

Tule, pildista tatti!

Sain hilinenud kutse (tegelikult ei ole see ju kutse, kui öeldakse, et meil oli vahva üritus, sa oleksid võinud ka tulla...) fotojahile, kus üheks teemaks oli nohu. Saate aru, NOHU!
Kutsuja tundus olevat arvamusel, et no, sa oled mees, su meelest on see kindlasti lahe värk.
Ma võitlesin samal ajal okserefleksi ja keelelekerkivate venekeelsete vandesõnadega, mida ma sisuliselt kunagi ei tarvita.

Härjale ei ole tõesti lubatud kõik, mis Jupiterile. Algatanuks sarnase ettevõtmise mõni mees, kiljuks pool ilma kõva häälega, kui neandertallaslik värk üks nohupildistamine on. Aga kuna selle lükkasid käima naised, siis on tegemist lihtsalt kevadise vaimukuse ja enesega sina peal olemisega...

Viies käsk

On palju kordi öeldud, et ükski inimene ei peaks oma lapse surma nägema. Täiesti nõus. Tänu sellele me ju neid kaitsemegi. Õpetame mitte trepist alla tormama, et nad oma kaela ei murraks; seletame, kuidas enne sõidutee ületamist vasakule ja paremale vaadata. Ja et punasega ei tohi ja rohelisega tohib.

Aga teinekord ei õnnestu neid siiski kaitsta. Siis, kui loodus ise nad otsustab käsile võtta. Eriti, kui tegemist on eluga, mis eksisteerib ainult punase joonena rasedustestis ja muutusena enesetundes.
Kui minu ellu ilmus esimene katkenud joon, seisin kaua sügisõhtu hämaruses ja vaatasin, kuidas vihmapiisad end vastu asfalti taovad. Mõtlesin, kelle ma just kaotasin ning kujutasin ette, kuidas me oleksime kuus aastat hiljem koos palli taga ajanud.

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, et olles kokku kaks last samal moel - täiesti iseenesliku raseduse katkemise läbi - kaotanud, tormaksin ma kahe käega alla kirjutama sellele, mida kirjutab värske portaal abort.ee.
Sama portaal, mille kohta Postimees kriitikavaba ümberkirjutatud pressiteate "Uus aborditeemaline portaal pakub rohkelt infot" avaldas ning mille kohta Päevalehe tänane uudis "Ministeeriumi rahastamisel tehti abordivastane portaal" ütleb, et sotsiaalministeerium nõuab portaali püsti pannud Elukultuuri instituudilt esmaspäevaks aruannet portaali tegemiseks eraldatud 200 000 krooni kasutamise kohta.
Omavahel öeldes, Elukultuuri instituut tegutseb MTÜ Miikaeli Ühendus alluvuses. See aga, nagu ka lingist näha, oli enne 1997. aastat tuntud kui Vanalinna Hariduskolleegiumi Sihtasutus. Nii et see kena kollane maja Vene tänaval tegutseb sisuliselt sama katuse all, nagu abort.ee...

Olen kaugel sellest, et toetada aborti kui esmast rasestusmisvastast vahendit, mida too nõukogude ajal tihtipeale kippus olema. Olen siiski kaugel ka sellest, et pidada abort.ee-d asjalikuks ettevõtmiseks. Sama nähtuse kaks äärmust, ei midagi muud.

Iga naise elus on hetki, mil ta on sunnitud tegema raskeid valikuid.
"Mind ründab vägistaja: kas karjuda ja avaldada vastupanu ning riskida sellega, et mind vigaseks pekstakse?"
"Prints valgel hobusel osutub iga kord, kui ta viina võtab, julmaks vägivallatsejaks - samas on ta kaine peaga parim nii mehe kui isana."
"Vastu kõiki ootusi näitab rasedustest positiivset tulemust - ning ma tean, et jutt sellest, et Jumal andis lapse, annab ka leiva, on tühipaljas mull."

Me peaksime mitte unustama oma naabri poolt vägistatud 14-aastast iiri tüdrukut ("X"-case"), keda keskastme kohus püüdis abordi tegemisel takistada. Peaksime mõtlema nende portugali naiste peale, kelle ainsaks viisiks aborti teha on enda hulluks tunnistamine ("Mina olen ka aborti teinud", EPL, 8. märts 2008).

Kes oleme meie, et konkreetse naise eest konkreetses olukorras otsus langetada? Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kes oleme meie, et üleüldse mõista?
Miski ei ole eemaletõukavam, kui see, et naiste keha, tervist, hinge ja vaimu puudutavatel teemadel püüavad oma arvamust peale suruda vanapoolsed ülekaalulised mehed, alates paavstist ja lõpetades Limburgeriga...