Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Filmiarvustus: Flanders (DVD) ehk tõeline Flandria päevik

Mit der Dummheit kaempfen Goetter selbst vergebens on poeet Friedrich von Schiller öelnud. Eesti keeles kõlaks see (mõtet edastades tõlgituna) "Lolluse vastu on jumaladki jõuetud". Kui mõista lollust laiemas tähenduses - rumaluse, teadmatuse, ükskõiksuse ning lihtsalt madalalaublisusena, ütleb Bruno Dumont'i "Flanders" ("Flandria"), et lollus mitte ainult ei pane jumalaid jõuetult kaeblema, vaid ruulib kogu maailmas.

"Flandersi" Prantsusmaa on kütkestav. Ei, ei, ärge saage minust valesti aru. Kütkestav mitte nii nagu romantiliste filmilaadsete toodete Pariis ega nii nagu turismisaitide viinamarjaistandused. See, mida me näeme, on nö teine Prantsusmaa. Teine Prantsusmaa, mis ei erine märgatavalt teisest Eestist, teisest Soomest või teisest Iirimaast. Neid vanu raudväravaid, katusematerjali ning rohtukasvanud betoonaluseid täis aianurki ning laonurkade taguseid on kogu Euroopa täis. Me ainult tihti ei tea seda.

Samamoodi ei ole "Flandersi" tegelased eluheidikud klassikalises, tihtipeale urbaniseeritult esitatud võtmes. Nad on lihtsad 21. sajandi alguse maapoisid ja -tüdrukud, kes elu on pidev kulgemine. Kulgemine, mille jooksul koduõuest kaugemale ei jõutagi. Või kui, siis kiriku kõrvale kõrtsi. Et sealt siis päevinäinud Peugeot 205-ga tagasi kulgeda.

Kui need mõtlemise pealt kõvasti energiat kokku hoidvad poisid end Prantsuse profisõjaväkke värvata lasevad ning kuhugi (kohta filmis ei otseselt identifitseerita, see võib olla samahästi Afganistan, Iraak kui ka Kongo) kriisipiirkonda saata lasevad, kulgevad nad samamoodi edasi nagu kodukülas. Kulgemine automaat käes võimaldab lihtsalt lasta maha vastusattuva kohaliku, olgu ta siis vastupanuvõitleja või heinakoormat vedav karjus - tihtipeale on need muidugi üks ja sama asi. Ning keppida üksikust hoonest leitud naist samasuguse ükskõiksusega, nagu sai kepitud seda koduküla türdukut, kes emotsioone raiskamata oma seeliku metsatukas üles vedas.

"Flanders"i tegelased on emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud, neist on saanud osake end ümbritsevatest maastikest. Selline on Flandria.

Filmiarvustus: "21" (esilinastus)

Limonaadikino uusima esilinastuse "21" põhisõnum on see, mida teadis omal ajal juba Carl Danhammer: tööga rikkaks ei saa.

Film: "21"
Režissöör: Robert Luketic
Peaosades: Jim Sturgess, Kevin Spacey, Kate Bosworth, Laurence Fishburne Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3+

Vahe omaaegse Tallinna ja filmi tegevuspaiga Las Vegase vahel on selles, et kui Tallinnas oli mingi aeg võimalik raha kokku ajada häbematuse ning vene kantpeadest sõprade abiga, siis selleks, et Vegase mängupõrgutest võitjana väljuda, on vaja nutti. Ajusid, no.
Ajupotentsiaalist peategelane Ben Campbell (Jim Sturgess) puudust ei tunne. Ta õpib USA ühes mainekaimas tehnoloogiainstituudis MIT-s ja valmistub koos nohikutest sõpradega teaduskonkursiks. Campbelli matemaatiline andekus ning kainelt loogiline mõtlemine torkavad silma tema matemaatikaprofessorile Micky Rosale (Spacey), kes avab noorukile ukse MIT kampusest sootuks erinevasse maailma: Las Vegas'i blackjack'i laudadesse, ööklubidesse ning hotellide luksustubadesse.
Vastutasuks ei ole Campbellil ning tema noortel sõpradel vaja teha muud, kui matemaatilisi tõdesid järgides välja töötatud süsteemi abil kaardilauas võita.

"21" on "Ocean's 11" stiilis klassikaline kelmipõnevik, kus alguses läheb hästi, siis paistab kõik kokku kukkuvat ja lõpuks kukub peategelane ikkagi jalgele. Tegelaskujud jäävad suhteliselt visandlikeks ning eetilistele küsimustele aega ei raisata. Tegelikult eetilisi dilemmasid väga tekkida ei saagi: noorte poolt kasutatav meetod, "kaartide lugemine", ei ole ebaseaduslik. Mis ei tähenda muidugi, et see meeldiks kasiinode turvapealikele, eriti kui nendeks on sellised vana kooli mehed nagu Cole Williams (Fishburne).

Ka ei raiska "21" väga pikalt aega teemale "kas saada rikkaks ausa tööga või mängupõrgul nahka üle kõrvade tõmmates". Iseenesest õige ka - sest kui küsimusele moraalselt läheneda, siis kui ei ole tegemist otsese seaduserikkumisega, ei peaks ju miski takistama andekaid noori oma erakordsete võimete abil raha teenimast. Mis siis, et nad nö hallis tsoonis liiguvad: puhtalt isikliku andekusega mängulauas siiski hakkama ei saa, vaja läheb ka noortetiimi sisest märgukeelt ning muud kokkumängu.

Kasiinode nördimus on nende seisukohast muidugi arusaadav, kuid pisutki laiemas plaanis vaadeldes on kasiinod väikese tuuseldamise ära teeninud - nende ärimudel on nii vastikult kuulikindel, nagu nüüdisaegsetel pankadelgi.

Jumal kannab Pradat

No, kui päris täpne olla siis mitte "suur J" ise, vaid tema väidetav suursaadik maa peal. Igatahes on selge, et sealkandis, kus taevased ja maa-alused jõud omavahel võimusuhteid paika panevad, on Prada kõva sõna.

Kõik kindlasti mäletavad (mulle on alati nalja teinud selliste sõnadega alustatud laused, sest kõik kindlasti ei mäleta) filmi "Saatan kannab Pradat" (The Devil Wears Prada). Just-just, sedasama, kus Meryl Streep mängis moeajakirja Runway peatoimetajat Miranda Priestlyt, bitch'i suure algustähega. Runway sarnanes äravahetamiseni ehtsa moeajakirjaga Vogue ning Miranda Priestly tegelaskuju taustal kõrgus selle pikaaegne peatoimetaja Anna Wintour.

Tänahommikune CNN tuletas aga meelde, et Saatan pole ainuke, keda tõmbavad Prada kingad ning Serengeti päikeseprillid. Neid kaubamärke hindab ka ei keegi muu, kui paavst Benedictus XVI, kes tänasest alates esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastab.

Way to go, Pope!