G-punkti ei olegi! Mida vittu!?

Hmm.

Fennitsism mida vittu sobib üsna harva kasutamiseks, aga antud uudise juurde küll. Mõelda, kui palju sõrmi on topinud läinud aastakümnete jooksul täiesti asjatult naisterahvaste praegudesse, piludesse ja õnarustesse legendaarse G-punkti otsingutel! Ja kui paljud on selle ka väidetavalt leidnud! Nüüd korraga tuleb välja, et see on kõik all about our imagination...

See on nagu saaks andunud lillekasvataja teada, et lilledega rääkimine ei mõjugi neile või nagu saaks koerakasvataja teada, et tema lemmik tegelikult vihkab teda südamest.

Minu kaastunne!

Meie ikka tublid politseinikud oleme...!?

Äsja näidati AK-s klippi Pakistanist, kus terroristid Sri Lanka kriketimeeskonda veriselt ründasid. Siin on BBC uudis samal teemal.

Aga tragikoomiliseks muutus uudis sel hetkel, kui ekraanile ilmus Pakistani politsei esindaja, kes oli kuulunud kriketimeeskonna bussi eskortinud politseinike hulka. Mees kirjeldas olukorda nii: "Meie pihta avati marutuli. Mina kartsin ja hakkasin palvetama. Siis läks tuli veel marulisemaks..."

No mida. Kui rünnaku puhul su ainuke reaktsioon on kartma hakata ja palvetama hakata, siis miks sa sinna politseisse siis tööle läksid? Selle ilusa halli kampsuni ja pisikeste pagunite pärast?

Oleks Eestil arvestatav kriketimeeskond, tasuks meil sügavalt kaaluda Pakistanis peetavatel turniiridel osalemise lõpetamist. Näete kui kasulik on mitte tippu kuuluda... :)

Paber või bitid

Krt, ei saa hakkama. Teab mitmes kord elus püüan ma paberist päevikut pidada ja lihtsalt ei saa tehtud.

Algus läheb igati ilusasti - põhjendan metsalaastava otsuse mahukatega külgedega kalendermärkmik osta endale ära ka - et tuhande aasta pärast on antropoloogid rõõmsad pigem ehedate kirjalike ürikute üle kui mingi kummalise kõvaketta jäänuse, kuhu salvestunud kraami enam mingite vahenditega kätte ei saa.

Ja dääm, tulemus on ikka sama. Kirjutan paberi ja pliiatsiga nädalakese, äärmisel juhul kaks ning siis on kööga. Lehed saavad järjest lakoonilisemaid sissekandeid, kuni need taanduvad lihtsalt kirjapandud hommikusteks temperatuurideks ja siis täiesti ära kaovad.

Ma ei suuda kusjuures ikka moodustada seisukohta, kumb oleviku slavestamise meetod tulevastele ajaloolastele sõbralikum on - siinne, mis võib väga lihtsalt kaduvikku vajuda hoolimata meie põhjatust usust interneti püsivusse - või siis see arhailine, mis raiskab aeglaselt taastuvaid resursse ning ei ole üldse kooskõlas paberivaba elu ideoloogiaga.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Naised tahavad üksteist

Ma tean, et iga mehe unistus on omada biseksuaalset naist, kes oleks vahetevahel valmis omavahelistesse vallatlemistesse ka mõne sõbranna kaasama. Aga seda pole minu silmad veel näinud, et seda mõtet ka meedias kinnistada oleks püütud. No, nüüd nägid.
Telekanalite vahel surfides juhtusin kogemata Kanal 2-e tütarjaamale Kanal 11-le. Just parajalt reklaamipausi lõpuks, et kuulda naistekanaliks profileeritud kanali sloganit:
"ME TAHAME 11" (loe: "Me tahame üksteist" - nagu seda ka sensuaalne naishääl eetri taga teatab).

Esmane reaktsioon oli, et wtf. Teisane, et selle koosolekulaua taga oleks küll tahtnud olla, mis mainitud slogani lukku lõi. Et kas otsustav kogu koosnes meestest või naistest. Esmasel juhul võiks ju eeldada, et isased lähtusid lihtsalt paljulevinud uskumusest, et iga nüüdisemane on sisseprogrammeeritult väheke lesbiliste kalduvustega. Kui aga lause töötas välja naisteseltskond, nomaeitea...

Ma saaks aru, kui Kanal 11 ise käänaks oma sloganit vormis "Me tahame ühtteist", aga see vist kostis nende jaoks natuke minimalistlik. Et no, kõike ju sel juhul ei taha.
Aga krt, "me tahame üksteist"... eks igaüks ikka oma rikutuse tasemel, aga mina näen küll vaimusilmas kogu kanali vaatajaskonda üksteist nillival pilgul silmitsemas ja kuumi sõrmi mööda veel kuumemaid kehi libisemas. Njam!