Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Soomlanna külm sõda Eesti vastu ehk Leena Hietanen ei üllata millegagi

Päevaleht ja Postimees on refereerinud Helsingin Sanomat'e eilset uudist soomlannast endise freelance-ajakirjaniku (nüüdseks on ta enam-vähem igalt poolt, kust võimalik, kinga saanud) Leena Hietaneni pamfletist Viron kylmä sota ("Eesti külm sõda"), kus too astub korraga kõigile nendele konnasilmadele, mis Eesti jaoks nii tundlikud on. Tegelikult ei üllata Hietanen selles mõttes millegagi, et ta on sama asja juba kümme aastat ajanud.

Pole vaja muud kui lugeda Hietaneni poolt vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi avatud blogi, et mõista - Hietaneni näol on tegemist mitte otseselt haige, aga siiski täiesti deformeerunud maailmapildiga inimesega. Paraku on see inimene leidnud kodu Eestist ning otsustanud rakendada oma konfliktide tekkimisest haiglast rahuldust saava iseloomu oma ühe-naise-sõja teenistusse. Sõda peab Hietanen Eesti üldiselt aksepteeritud ajalookäsitluse vastu ning eestivenelaste eest. Ka kommunism riigikorrana ei ole tema jaoks sugugi vastuvõetamatu.

Hietanen ilmsegelt usub, et ta on oma tegevuses omamoodi maailmapäästja ning naudib teisitimõtleja rolli täiega: ta on isegi oma blogi nimeks dissident andnud. Otsustades selle kohta, kuidas ta oma senised kingasaamised esitluses esile toob, tunneb ta ka olevat mingit pidi tagakiusatu.

Kummaline on, et kaks Eesti kõige arulagedamat avalikkuse ette pürgivat soomlast esindavad äärmusi: uusnats Risto Teinonen versus uuskommunist Leena Hietanen... aga ma usun, et kõik eestlased saavad aru, et kumbki neist ei esinda soome rahvast ega mingit üldist soomlaslikku mõtteviisi.

Mida aga värskest "pamfletist" ja Hietanenist mõtlema peaks? No, pamfletist nii palju, et Soome kirjastus WSOY näitas selle oma Barrikadi-sarjas väljaandmisega, et päris lõpuni ikka selgelt ei mõeldud. Mitte et maailmas ei võiks avaldada provokatiivseid teoseid, aga üldiselt on neil siiski hea millelgi reaalsel põhineda.

Hietanenist aga...
Hietaneni kohta võib rahumeeli öelda sama, mida üks soome ajakirjanik ütles aastaid tagasi, Vladimir Žirinovski esilekerkimise ajal. Ta iseloomustas Žirinovskit sõnadega esimerkki siitä, miten toimittajat eivät ole vieläkään oppineet vaikenemaan paskaa kuoliaaksi ehk siis kui näidet sellest, kuidas ajakirjanikud ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima.

Päevaleht ründab Postimeest: uus enesereklaam libedal jääl

Kes on tähele pannud, see on. Kes ei ole, see ei ole. Päevaleht on alustanud uut turunduskampaaniat. Ning erinevalt paljudest imidžikampaanjatest on seekord siidkindad nurka visatud ning poksikindad kätte sikutatud. Postimeest lüüakse päris korralikult.

Nii selge värvide vastandamine ei saa mingil juhul juhuslik olla. Kogu kampaania on üles ehitatud Postimehe-sinisele ja Päevalehe-punasele taustale paigutatud vastanditele, millest punase omad on muidugi positiivsema alltekstiga: tegemist on ju ikkagi Päevalehe kampaaniaga.

No, tegelikult oligi aeg, et meediaturul pisut raginat ja särtsu sünniks. Senised slõuganid on ju küllaltki poliitiliselt korrektsed olnud, kui mitte arvestada ridade vahele peidetud sõnumeid: näiteks Postimehe "Alati usaldusväärne" ütleb ju kaudselt, et ülejäänud lehed alati usaldusväärsed ei ole...

Ainus asi, millega Päevalehel võib probleem tekkida, on kampaaniaväidete sisu. Kohati on need väga vaimukas-vallatud (nagu läinud nädala lehes olnud sõnapaar "vaga-vaba"), aga kohati tekib küsimus, kas Päevaleht tegelikult ka endale omandatud omaduse taga seisab.
Bussiukselt eile vastu vaadanud "aeglane-kiire" ei ole minu arust päris tõsi (pigem on Päevaleht senini see aeglasem olnud), ning lehereklaamist pärit "kollane-kultuurne" on ka vaieldav... Postimehe kollasuseimidž on siiski pärit elu24 forsseeritud ülestöötamisest, leht ise ei ole oluliselt kollasem kui Päevaleht - eriti nüüd, kui ka viimatimainitu paistab sisu osas usinalt turundustegevust arendavat.

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Tasuta lõunaid ei ole ehk skaibi minu mobiililt

BattleIT blogi reklaamib Skype Regularist, ehk Skype uut, mobiiltelefonidele mõeldud versiooni.

Enne kui kõik nüüd rõõmsalt hüplema ja käsi plaksutama hakkavad, tasub vilksata mobiili-Skype (sisuliselt on tegemist Skype java-versiooniga) tutvustavat teksti. Tegemist ei ole "täismõõdus" Skype'ga.

Mobiili-Skypega ei saa helistada dataühendusel põhinevaid (ehk wifi või fikseeritud hinnaga paketi olemasolul tasuta) kõnesid, isegi mitte oma Skype kontaktide arvutitesse (see maksab sama palju, nagu tavaline kodumaine mobiilikõne). Skype tootejuht Nicholas Babaian põhjendab ainult dataühendusel põhineva kõneomaduse puudumist sellega, et mobiilide akud ei peaks nii eriti kaua vastu.
Mina arvan, et tegelik põhjus peitub Skype diilis mobiilioperaatoritega: nood lubasid Skype oma riistade kallale ainult juhul, kui nad oma noosi saavad.

Valimiskampaania Blogistanis ehk "Vali mind" -mehed ja -naised

Kuivõrd ma olen siiani oma arvamusi rohkem paberil avaldanud ning bloginduses suhteliselt uus, on mul rõõmus privileeg jälgida Blogistani sündmusi teatud mõttes autsaideri pilguga.
Nalja teeb. Ausõna, mitte niimoodi nalja, et istub kamp ja irvitab oma rasvast, põlglikku (ning tihtipeale teatud mõttes kadedat) naeru. Pigem nii, et istud pingil, vaatad natuke imestunult ja muigad sõbralikult.
Ka igati intelligentsed ja tublid blogijad on tänasest nagu äravahetatud. Maailmas toimub miljon põnevat asja, aga nemad ei suuda kiusatusele vastu panna. Sõrmed rändavad nagu iseenesest klaviatuurile kirjutamaks tükikest pealkirjaga (loomulikult esinevad selle kõikvõimalikud variatsioonid) "Enesekiitmine on minu meelest lame, aga kuule, vali ikkagi minu blogi!"

Vaatasin seda hommikust saati sadanud postituste jada ning otsustasin, et ei osale ses võidujooksus.

*kaevab väikse virtuaalse augu, läheb toob paar teivast ning vana voodilina ja ehitab loosungi*

Uus rubriik: Hommikutsitaat

Tänahommikune tsitaat sarjast "Lapsesuu ei valeta" pärineb Terevisioonist. Saatejuht Toomas Luhats silmitseb serveerimiseks valmis pandud lõhevõileiba ja ütleb:

"See paistab täpselt sama hõrgutav kui see välja näeb..."

Jumal kannab Pradat

No, kui päris täpne olla siis mitte "suur J" ise, vaid tema väidetav suursaadik maa peal. Igatahes on selge, et sealkandis, kus taevased ja maa-alused jõud omavahel võimusuhteid paika panevad, on Prada kõva sõna.

Kõik kindlasti mäletavad (mulle on alati nalja teinud selliste sõnadega alustatud laused, sest kõik kindlasti ei mäleta) filmi "Saatan kannab Pradat" (The Devil Wears Prada). Just-just, sedasama, kus Meryl Streep mängis moeajakirja Runway peatoimetajat Miranda Priestlyt, bitch'i suure algustähega. Runway sarnanes äravahetamiseni ehtsa moeajakirjaga Vogue ning Miranda Priestly tegelaskuju taustal kõrgus selle pikaaegne peatoimetaja Anna Wintour.

Tänahommikune CNN tuletas aga meelde, et Saatan pole ainuke, keda tõmbavad Prada kingad ning Serengeti päikeseprillid. Neid kaubamärke hindab ka ei keegi muu, kui paavst Benedictus XVI, kes tänasest alates esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastab.

Way to go, Pope!

Naised tahavad üksteist

Ma tean, et iga mehe unistus on omada biseksuaalset naist, kes oleks vahetevahel valmis omavahelistesse vallatlemistesse ka mõne sõbranna kaasama. Aga seda pole minu silmad veel näinud, et seda mõtet ka meedias kinnistada oleks püütud. No, nüüd nägid.
Telekanalite vahel surfides juhtusin kogemata Kanal 2-e tütarjaamale Kanal 11-le. Just parajalt reklaamipausi lõpuks, et kuulda naistekanaliks profileeritud kanali sloganit:
"ME TAHAME 11" (loe: "Me tahame üksteist" - nagu seda ka sensuaalne naishääl eetri taga teatab).

Esmane reaktsioon oli, et wtf. Teisane, et selle koosolekulaua taga oleks küll tahtnud olla, mis mainitud slogani lukku lõi. Et kas otsustav kogu koosnes meestest või naistest. Esmasel juhul võiks ju eeldada, et isased lähtusid lihtsalt paljulevinud uskumusest, et iga nüüdisemane on sisseprogrammeeritult väheke lesbiliste kalduvustega. Kui aga lause töötas välja naisteseltskond, nomaeitea...

Ma saaks aru, kui Kanal 11 ise käänaks oma sloganit vormis "Me tahame ühtteist", aga see vist kostis nende jaoks natuke minimalistlik. Et no, kõike ju sel juhul ei taha.
Aga krt, "me tahame üksteist"... eks igaüks ikka oma rikutuse tasemel, aga mina näen küll vaimusilmas kogu kanali vaatajaskonda üksteist nillival pilgul silmitsemas ja kuumi sõrmi mööda veel kuumemaid kehi libisemas. Njam!

Viies käsk

On palju kordi öeldud, et ükski inimene ei peaks oma lapse surma nägema. Täiesti nõus. Tänu sellele me ju neid kaitsemegi. Õpetame mitte trepist alla tormama, et nad oma kaela ei murraks; seletame, kuidas enne sõidutee ületamist vasakule ja paremale vaadata. Ja et punasega ei tohi ja rohelisega tohib.

Aga teinekord ei õnnestu neid siiski kaitsta. Siis, kui loodus ise nad otsustab käsile võtta. Eriti, kui tegemist on eluga, mis eksisteerib ainult punase joonena rasedustestis ja muutusena enesetundes.
Kui minu ellu ilmus esimene katkenud joon, seisin kaua sügisõhtu hämaruses ja vaatasin, kuidas vihmapiisad end vastu asfalti taovad. Mõtlesin, kelle ma just kaotasin ning kujutasin ette, kuidas me oleksime kuus aastat hiljem koos palli taga ajanud.

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, et olles kokku kaks last samal moel - täiesti iseenesliku raseduse katkemise läbi - kaotanud, tormaksin ma kahe käega alla kirjutama sellele, mida kirjutab värske portaal abort.ee.
Sama portaal, mille kohta Postimees kriitikavaba ümberkirjutatud pressiteate "Uus aborditeemaline portaal pakub rohkelt infot" avaldas ning mille kohta Päevalehe tänane uudis "Ministeeriumi rahastamisel tehti abordivastane portaal" ütleb, et sotsiaalministeerium nõuab portaali püsti pannud Elukultuuri instituudilt esmaspäevaks aruannet portaali tegemiseks eraldatud 200 000 krooni kasutamise kohta.
Omavahel öeldes, Elukultuuri instituut tegutseb MTÜ Miikaeli Ühendus alluvuses. See aga, nagu ka lingist näha, oli enne 1997. aastat tuntud kui Vanalinna Hariduskolleegiumi Sihtasutus. Nii et see kena kollane maja Vene tänaval tegutseb sisuliselt sama katuse all, nagu abort.ee...

Olen kaugel sellest, et toetada aborti kui esmast rasestusmisvastast vahendit, mida too nõukogude ajal tihtipeale kippus olema. Olen siiski kaugel ka sellest, et pidada abort.ee-d asjalikuks ettevõtmiseks. Sama nähtuse kaks äärmust, ei midagi muud.

Iga naise elus on hetki, mil ta on sunnitud tegema raskeid valikuid.
"Mind ründab vägistaja: kas karjuda ja avaldada vastupanu ning riskida sellega, et mind vigaseks pekstakse?"
"Prints valgel hobusel osutub iga kord, kui ta viina võtab, julmaks vägivallatsejaks - samas on ta kaine peaga parim nii mehe kui isana."
"Vastu kõiki ootusi näitab rasedustest positiivset tulemust - ning ma tean, et jutt sellest, et Jumal andis lapse, annab ka leiva, on tühipaljas mull."

Me peaksime mitte unustama oma naabri poolt vägistatud 14-aastast iiri tüdrukut ("X"-case"), keda keskastme kohus püüdis abordi tegemisel takistada. Peaksime mõtlema nende portugali naiste peale, kelle ainsaks viisiks aborti teha on enda hulluks tunnistamine ("Mina olen ka aborti teinud", EPL, 8. märts 2008).

Kes oleme meie, et konkreetse naise eest konkreetses olukorras otsus langetada? Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kes oleme meie, et üleüldse mõista?
Miski ei ole eemaletõukavam, kui see, et naiste keha, tervist, hinge ja vaimu puudutavatel teemadel püüavad oma arvamust peale suruda vanapoolsed ülekaalulised mehed, alates paavstist ja lõpetades Limburgeriga...