5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Vanaduse austamisest ehk aastatega ladestub tarkus?

Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)

Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Filmiarvustus: Ära iial tagane (Never Back Down)

Maailm on täis motivatsiooni kaotanud võitluskunstide harrastajaid. Meeletu hulk karatetrennis käinutest kannatab näiteks nö rohelise vöö sündroomi all (vähemalt nendes riikides ja klubides, kus vööde saamine formaalsus ei ole).
Kuni rohelise vööni jaksati rabeleda, aga siis kasvati suuremaks, tulid töökohustused, ehk ka esimesed lapsed ning sinise vöö eksami jaoks ei viitsitud enam vajalikul hulgal pingutada. Põrumine esimesel sinise vöö katsel nõrgestas motivatsiooni, mis omakorda viis veel vähema treenimiseni, mis omakorda viis veel nõrgemate tulemusteni katsetel, mis omakorda nõrgestas motivatsiooni...

Üks hea võimalus kadunud püüdlikkuse taasleidmiseks on kõikvõimalikud võitluskunstidega seotud filmid. Isegi nii naiivne linateos nagu Karate Kid koos jätkuosadega täitis omal ajal lääneriikide karatesaalid, sama efekti tekitas ka Bruce Lee elust kõnelev Dragon: The Bruce Lee Story.
Aeg on edasi läinud ning 31. mail esilinastunud Never Back Down astub juba võitluskunstide uude ajastusse. Unustagem karate, džuudo, jujitsu, kickboxing, muay thai... viimaste aastate trend võitlusmaailmas on MMA, mixed martial arts.

Eestikeelse nime "Ära iial tagane" saanud film sarnaneb oma süžeelt pea üks-ühelt 1990. aastate alguse Karate Kid'ga. Tuleb ilus poiss uude linna ning saab senise kõva kuti käest kitli peale, hoolimata sellest, et pidas ennastki väikest viisi tegijaks. Kõva kutt on nimelt titest peale trenni teha nühkinud, mis siis, et kiiva kiskuva suhtumisega.
Ilus poiss leiab aga vanema õpetaja, kes ilusast poisist samuti tegija treenib. Vahepeal paugutatakse muidugi uksi ja palutakse pisarsilmil võimalust tagasi treenima pääseda. Pluss veel fakt, et loomulikult on ka õpetajal omad deemonid tagataskus.
Film kulmineerub the võitlusega, kus ilus poiss siis lõpuks kõvale kutile ära teeb - käinult eelnevalt ära pähesaamise äärel.

"Ära iial tagane" püüab tegelaskujusid rohkem avada kui Karate Kid, kuid olgem ausad, nende maalimisel kasutatakse ikka ainult põhivärve: stressis leskema, joodikust isa surma põdev poeg, julma isa käe all kasvav rikas kutt ja minevikutraumat kaasas kandev MMA õpetaja. Õige, blond tibi ka, kes teeskleb rumalamat, kui ta on.

Filmi plussideks võib lugeda nüüdisaja tegelikkuse suhteliselt tõetruu kujutamise. Täpselt nii liigubki inf meie kohta läbi YouTube kiiremini, kui me ise ning täpselt nii rate'takse taplusi ning peksmisi internetis. Moraalse analüüsiga filmitegijad oma pead ei vaeva, mistõttu tunneksin võitluskunstikogemustega isana küll muret nende veerandküpsete poisikeste pärast, kes filmi vaatama lastakse (mida Eestis tehakse nagunii keskmisest 5 aastat noorematega kui tsiviliseeritud riikides). Forum Cinemas näitab filmi märkega "alla 12-aastastele keelatud", kuid isiklikult keelaksin selle alla 17-aastastelt.
Filmi teine pluss on nimelt suhteliselt realistlik pilt mixed martial arts -treeningutest ning matšidest. Ning lasta 13-aastase elukogemusega "mehed" kägistamis- ja valuvõtteid vaatama... sekka jõhkrat peksu (millega kõva kutt ilusa poisi lõplikule arveteklaarimisele meelitab)... Ei ei. Iga täismeeski ei oska seda õigesti vastu võtta, poisikestest rääkimata.

Film: "Ära iial tagane" (Never Back Down); USA, 2008
Režissöör: Jeff Wadlow
Peaosades: Sean Faris, Amber Heard, Cam Gigandet, Evan Peters, Leslie Hope, Djimon Hounsou
Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3

Kumba eelistada, noorust või vanadust?

17A bussis tekkis täna huvitav situatsioon. Tulevad peatusest bussi kaks memme. Seisatavad sinna, kus istub väga selgelt lapseootel noor naine. Nii... 8. kuu algus, miinimum. Ja sünnibki dilemma. Et kes siis peaks seisma ja kes istuma?
Memmed ju vanad ning põlved väsinud ja üldse, meie kultuuris (niipaljukest kui seda veel järel on) on vanemaid inimesi jalgadepuhkamisvõimalustega tavaks austada.
Teisalt oli lapseootel ema ikka väga rase ning ega temalgi kerge seista ei olnuks. Pealegi pole ta üksi...

Mnjah. See on umbes sama lugu, et kui kaks jalakäijat ootamatult teele sööstab ja otsasõitu ei ole võimalik vältida, siis millise otsuse autojuht peaks sekundi murdosa jooksul tegema? Kui on võimalik säästa üks kahest - poisike või juba vanemapoolne mees? Esmapilgul loogiline mõte ju, et poisikest - tollel elu alles ees, vanurihakatis saanud teist nautida küll.
Aga mis siis, kui poisikesest hoopis ülbavast joodikust madalalaubaline jobu kasvab?

Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks

silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad

igatsus
DDT järele

Buldooser puu all ehk ilu igas hetkes

Tulin täna trolli pealt maha peatus varem kui tavaliselt. Tõnismäel üle tee minnes jäin rohelist tuld ootama. Keset Kaarli puisteed ukerdas buldooser, mis tõstis mingeid plaate maasse kaevatud august. Mulle tuli meelde lugu ülikust ja vanamehest.

Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.

Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.

Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:

Kõik meisterlik on ilus.

iPhone' saab siis EMT-st

Hmm. Suhteliselt ootuspäraselt selgus täna, et iPhone jõuab Eestise läbi kõige suurema ja ilusama. Rootsi-Soome TeliaSonera on endale saanud ameerika toksetelefoni esindusõigused nii Põhjamaades kui Balti riikides. Eestis tähendab see siis seda, et ametlikke iPhone saab tulevikus läbi EMT.

"Hiljem selle aasta jooksul" - seda lubatakse telefoni müükitulekuajaks - võib tähendada loomulikult mida tahes, kuid kuna suvi inimesi eriti telefonide peale erutuma ei pane, siis tõenäoliselt mitte enne sügist. Kuna 4000 inimest on oma häkitud aifõunid juba kätte saanud, siis ei ole Applel ning TeliaSoneral ka eriti midagi kaotada. Nii et pole üldse võimatu, kui iPhone hoopis jõuluturule tuleb.

Ilmsetl hakatakse ametlikke kanaleid pidi jagama iPhone' uuemat versiooni, kuna iPhone2 peaks juba paari nädala pärast ametlikult esitletud saama. Ning loomulikult ootame huviga ka Nokia toksetelefoni. Aga siiski, IMHO on Samsungi i780 praeguse seisuga parim mobiiltelefon.

Uus rubriik: Aforism

Töökaaslaste keskis naljaheitmine päädis sellega, et kuidagi poolkogemata sündis täiesti pandav aforism:

MAAILM ON TÄIELIKULT ANDROGÜÜNNE HETKEL, MIL LIPS EI OLE ENAM PEENISEPIKENDUS, VAID PEENIS ON MUUTUNUD LIPSUPIKENDUSEKS.

Filmiarvustus: Flanders (DVD) ehk tõeline Flandria päevik

Mit der Dummheit kaempfen Goetter selbst vergebens on poeet Friedrich von Schiller öelnud. Eesti keeles kõlaks see (mõtet edastades tõlgituna) "Lolluse vastu on jumaladki jõuetud". Kui mõista lollust laiemas tähenduses - rumaluse, teadmatuse, ükskõiksuse ning lihtsalt madalalaublisusena, ütleb Bruno Dumont'i "Flanders" ("Flandria"), et lollus mitte ainult ei pane jumalaid jõuetult kaeblema, vaid ruulib kogu maailmas.

"Flandersi" Prantsusmaa on kütkestav. Ei, ei, ärge saage minust valesti aru. Kütkestav mitte nii nagu romantiliste filmilaadsete toodete Pariis ega nii nagu turismisaitide viinamarjaistandused. See, mida me näeme, on nö teine Prantsusmaa. Teine Prantsusmaa, mis ei erine märgatavalt teisest Eestist, teisest Soomest või teisest Iirimaast. Neid vanu raudväravaid, katusematerjali ning rohtukasvanud betoonaluseid täis aianurki ning laonurkade taguseid on kogu Euroopa täis. Me ainult tihti ei tea seda.

Samamoodi ei ole "Flandersi" tegelased eluheidikud klassikalises, tihtipeale urbaniseeritult esitatud võtmes. Nad on lihtsad 21. sajandi alguse maapoisid ja -tüdrukud, kes elu on pidev kulgemine. Kulgemine, mille jooksul koduõuest kaugemale ei jõutagi. Või kui, siis kiriku kõrvale kõrtsi. Et sealt siis päevinäinud Peugeot 205-ga tagasi kulgeda.

Kui need mõtlemise pealt kõvasti energiat kokku hoidvad poisid end Prantsuse profisõjaväkke värvata lasevad ning kuhugi (kohta filmis ei otseselt identifitseerita, see võib olla samahästi Afganistan, Iraak kui ka Kongo) kriisipiirkonda saata lasevad, kulgevad nad samamoodi edasi nagu kodukülas. Kulgemine automaat käes võimaldab lihtsalt lasta maha vastusattuva kohaliku, olgu ta siis vastupanuvõitleja või heinakoormat vedav karjus - tihtipeale on need muidugi üks ja sama asi. Ning keppida üksikust hoonest leitud naist samasuguse ükskõiksusega, nagu sai kepitud seda koduküla türdukut, kes emotsioone raiskamata oma seeliku metsatukas üles vedas.

"Flanders"i tegelased on emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud, neist on saanud osake end ümbritsevatest maastikest. Selline on Flandria.

Top 10: maailma parimad lõhnad

Täna mõistsin taas kord, mis on minu jaoks parim lõhn maailmas. Siis hakkasin mõtlema, et mis veel mu lemmiklõhnad on. Sain aru, et neil on üks ühine omadus - nad on naturaalsed, värsked ning puhtad. Here comes minu lemmiklõhnade top 10:

1. Äsja niidetud muru.
2. Äsja jahvatatud kohvioad.
3. Õitsevad sirelid.
4. Põlevad halud.
5. Oma sõrmed vahetult pärast seda, kui need on naisele naudingut pakkunud.
6. Mahekasvatatud küps tomat.
7. Klassikaline tükitualettseep.
8. Imiku ihu.
9. Heinamaad hilises augustis.
10. Värske saepuru.

Mrs. Vihmalise viimaste kuude viirukiinnustuse tulemusena olen aga kindel selles, et kõikvõimalikud tugevad kunstlikud lõhnad alates õhuvärskendajatest ning lõpetades viirukiga ei ole minu rida. Lõhnaõli valin ka poes poolteist tundi... :)

Soomlanna külm sõda Eesti vastu ehk Leena Hietanen ei üllata millegagi

Päevaleht ja Postimees on refereerinud Helsingin Sanomat'e eilset uudist soomlannast endise freelance-ajakirjaniku (nüüdseks on ta enam-vähem igalt poolt, kust võimalik, kinga saanud) Leena Hietaneni pamfletist Viron kylmä sota ("Eesti külm sõda"), kus too astub korraga kõigile nendele konnasilmadele, mis Eesti jaoks nii tundlikud on. Tegelikult ei üllata Hietanen selles mõttes millegagi, et ta on sama asja juba kümme aastat ajanud.

Pole vaja muud kui lugeda Hietaneni poolt vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi avatud blogi, et mõista - Hietaneni näol on tegemist mitte otseselt haige, aga siiski täiesti deformeerunud maailmapildiga inimesega. Paraku on see inimene leidnud kodu Eestist ning otsustanud rakendada oma konfliktide tekkimisest haiglast rahuldust saava iseloomu oma ühe-naise-sõja teenistusse. Sõda peab Hietanen Eesti üldiselt aksepteeritud ajalookäsitluse vastu ning eestivenelaste eest. Ka kommunism riigikorrana ei ole tema jaoks sugugi vastuvõetamatu.

Hietanen ilmsegelt usub, et ta on oma tegevuses omamoodi maailmapäästja ning naudib teisitimõtleja rolli täiega: ta on isegi oma blogi nimeks dissident andnud. Otsustades selle kohta, kuidas ta oma senised kingasaamised esitluses esile toob, tunneb ta ka olevat mingit pidi tagakiusatu.

Kummaline on, et kaks Eesti kõige arulagedamat avalikkuse ette pürgivat soomlast esindavad äärmusi: uusnats Risto Teinonen versus uuskommunist Leena Hietanen... aga ma usun, et kõik eestlased saavad aru, et kumbki neist ei esinda soome rahvast ega mingit üldist soomlaslikku mõtteviisi.

Mida aga värskest "pamfletist" ja Hietanenist mõtlema peaks? No, pamfletist nii palju, et Soome kirjastus WSOY näitas selle oma Barrikadi-sarjas väljaandmisega, et päris lõpuni ikka selgelt ei mõeldud. Mitte et maailmas ei võiks avaldada provokatiivseid teoseid, aga üldiselt on neil siiski hea millelgi reaalsel põhineda.

Hietanenist aga...
Hietaneni kohta võib rahumeeli öelda sama, mida üks soome ajakirjanik ütles aastaid tagasi, Vladimir Žirinovski esilekerkimise ajal. Ta iseloomustas Žirinovskit sõnadega esimerkki siitä, miten toimittajat eivät ole vieläkään oppineet vaikenemaan paskaa kuoliaaksi ehk siis kui näidet sellest, kuidas ajakirjanikud ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima.

Päevaleht ründab Postimeest: uus enesereklaam libedal jääl

Kes on tähele pannud, see on. Kes ei ole, see ei ole. Päevaleht on alustanud uut turunduskampaaniat. Ning erinevalt paljudest imidžikampaanjatest on seekord siidkindad nurka visatud ning poksikindad kätte sikutatud. Postimeest lüüakse päris korralikult.

Nii selge värvide vastandamine ei saa mingil juhul juhuslik olla. Kogu kampaania on üles ehitatud Postimehe-sinisele ja Päevalehe-punasele taustale paigutatud vastanditele, millest punase omad on muidugi positiivsema alltekstiga: tegemist on ju ikkagi Päevalehe kampaaniaga.

No, tegelikult oligi aeg, et meediaturul pisut raginat ja särtsu sünniks. Senised slõuganid on ju küllaltki poliitiliselt korrektsed olnud, kui mitte arvestada ridade vahele peidetud sõnumeid: näiteks Postimehe "Alati usaldusväärne" ütleb ju kaudselt, et ülejäänud lehed alati usaldusväärsed ei ole...

Ainus asi, millega Päevalehel võib probleem tekkida, on kampaaniaväidete sisu. Kohati on need väga vaimukas-vallatud (nagu läinud nädala lehes olnud sõnapaar "vaga-vaba"), aga kohati tekib küsimus, kas Päevaleht tegelikult ka endale omandatud omaduse taga seisab.
Bussiukselt eile vastu vaadanud "aeglane-kiire" ei ole minu arust päris tõsi (pigem on Päevaleht senini see aeglasem olnud), ning lehereklaamist pärit "kollane-kultuurne" on ka vaieldav... Postimehe kollasuseimidž on siiski pärit elu24 forsseeritud ülestöötamisest, leht ise ei ole oluliselt kollasem kui Päevaleht - eriti nüüd, kui ka viimatimainitu paistab sisu osas usinalt turundustegevust arendavat.

Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond ehk kes küll maksaks emme vaeva

Sel ajal kui ma koos pojaga Soomes suvitasin (üks päev pärast vappu't ja absoluutselt juuni oli!, inimesed libistasid terassidel õlut, ise varrukateta särkides ja šortsides), korjas Eestimaal poolsada tuhat inimest ülejäänud Eestimaa loobitud prügi kokku.

Oleks kodumaal olnud, oleks ilmselt puhtalt tasuta trenni mõttes kaasa löönud, kuid valdavalt jagan kivisildniku seisukohta ning mingit erilist okast südames ei tunne. Läbi minu ei ole ühtegi metsa ega randa kübetki prügi vedelema jäänud ning et ma ei tunne endal ka mingit ühiskondlikku kohustust seda sealt kokku korjata. Pigem oleks tulevikus rohkem kasu sellest, et pätid ja roolijoodikud arestimajja toppimise asemel metsa alla prügi korjama viidaks. Teeks korra elus midagi kasulikku ja õpiks ehk mõne põhjuse ja tagajärje seose ka ära.

Aga. Missis Vihmaline käis ja koristas. No, ja Tegi ära 2008. Haaras kinni mustast prügikotist, mille mingi ajukääbik oli ehitusjäätmeid täis toppinud ja tõstis muidugi hooga. Naks, ütles selg ja mrs Vihmaline ise on paar päeva juba ainult "ai" ja "oi" öelnud.
Mina hakkasin siis mõtlema. Et kui tavaliselt on näiteks tööandja kohus kindlustada kõik töötajad, siis Teeme ära -kampaanja näol oli ju tegemist puht vabatahtliku ettevõtmisega. Aga samas tavalisest pühapäevasest jalutuskäigust palju riskirohkemaga.

Aga mis siis, kui keegi innukas prügilane oleks kusagilt koorma otsast alla sadanud või pöörava buldooseri ette jäänud? Kas oleks korvatud ja kes oleks korvanud, kui asi oleks lõppenud surma või invaliidsusega? Mida kindlustusfirma oleks öelnud? Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond, oma asi, et ronisid?

Dieet Tallinki moodi ehk ühe jalaga tehnikasajandis, teisega kiviajas

Kirjutan seda sissekannet tänu meeldivale üllatusele Tallinki "kahetunnistel" laevadel (need Starid ja mis kõik veel, mis on nagu suurema laeva moodi, aga ajavad 83-kilomeetrise laheületuse kahe tunniga korda). Siin on wifi! Äsja kohvi müünud kena brünett ütles, et pidavat kogu tee toimima ka.

Aga! Ma kirjutan seda sissekannet ainult seetõttu, et ma ei ole hommikusööki vitsutamas. Ja seda ei ole ma mitte tänu oma kokkuhoidlikule loomusele (ok, 235 krooni ühe hommikusöögi eest, olgu ta kui rikkalik tahes, on ehk tõesti pisut palju). Hoopis tänu sellele, et ajastul, mil kolmveerand Euroopat on ära harjutatud igasuguste visaelectronide ja makseterminalidega, ei ole Tallinki laevadel endiselt võimalik Electroniga maksta.
Kogenud ülelahe sõelujana oleksid pidanud ju ohtu aimama, aga krt, no ei tulnud pähe, et ka aastal 2008 sellise pisiasja korraldamine Põhjamaade suurimale ja uhkemale üle jõu käib.

Mina, kes ma üldse võimalikult vähe "päris raha" kaasas kannan, istun seega tühja kõhuga (kodus ei jõudnud süüa, sest tütre soov vajas täitmist: "Too palun ploomimahla ja kirsikompotti. ja see objektiiv!"), ees ainult pudel vett ja tops kohvi, mida rahakoti vahelt kokkukraabitud kroonide eest osta sain.

Nii et siin on teile lihtsa ja tõhusa dieedi juhtnöörid:
1. Ärge sööge enne Tallinki laevale minekut midagi.
2. Võtke kaasa ainult Visa Electron, mitte mingil juhul sularaha või krediitkaarte.
3. Reisige üksi või koos alaealisega, kellelt nagunii mingit rahalist abi loota ei ole.
4. Kõige hullemast näljatundest aitab teid üle tasuta wifi.