Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

Reede II

joome end täis
end tühjaks
sadavate pilvede all

ühendatud anumad
nagu me oleme

Päeva tsitaat: "Aitab avaldustest!" (Evelyn Sepp)

"Täna pole enam aeg avaldusteks!"

Evelyn Sepa avaldus täna 11.8.

Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

TOP 5: Maailma rockiajaloo täiuslikuimad lood

Mrs. Vihmaline läks poodi. Kuna olin õe soolaleival pisut veini nautinud, jäin autosse leebotama. Ja käivitasin telefoni mp3-mängija.
Juhtusin kuulma üht viiest loost, mida pean senini rocki ajaloo täiuslikemateks lugudeks. Lugudeks selles mõttes, et jutustustest. Et no, neil on... kasutan nüüd vastikult võõrapärast sõna... narratiiv.
Sean need lood siinkohal ritta:

1. Roger Waters: Amused To Death

Absoluutne stoori. Fantastiline iroonia inimkonna aadressil. Võimsat meloodiat unustamata.

2. Maija Vilkkumaa: Ei

Vilkkumaa on soomlastel üks tekstikirjutajatest jumala armust. "Ei" on täiuslike riimidega haarav meloodia. Elust enesest.

3. Juice Leskinen: Syksyn sävel

Tegelikult on muidugi Juice soomlaste tekstimeistrite Grand Old Man. Ja "Syksyn sävel" on tema kuldajastu tipp. Tagasihoidliku, kuid just seetõttu nii paljuütleva metafooria absoluutne lagi.

4. Vennaskond: Õhupiraadid

Trubetsky laulab palju ilusaid luuletusi, kuid lugu põgenemisest "logiseval Junkersil" on üks võimsamatest lugudest ever. Kusjuures õhku jääb küsimus: kas barrikaadtulest tullakse välja või mitte.

5. Miljoonasade: Olkinainen

Kolmas soomlaste suurmeister Heikki Salo kirjutas loo õlgedest naisest, kes ootamatult ellu ärkab ning lisas sellele hüpnootilise meloodia. Õuduslugude paremik.

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Vanaduse austamisest ehk aastatega ladestub tarkus?

Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)

Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Filmiarvustus: Ära iial tagane (Never Back Down)

Maailm on täis motivatsiooni kaotanud võitluskunstide harrastajaid. Meeletu hulk karatetrennis käinutest kannatab näiteks nö rohelise vöö sündroomi all (vähemalt nendes riikides ja klubides, kus vööde saamine formaalsus ei ole).
Kuni rohelise vööni jaksati rabeleda, aga siis kasvati suuremaks, tulid töökohustused, ehk ka esimesed lapsed ning sinise vöö eksami jaoks ei viitsitud enam vajalikul hulgal pingutada. Põrumine esimesel sinise vöö katsel nõrgestas motivatsiooni, mis omakorda viis veel vähema treenimiseni, mis omakorda viis veel nõrgemate tulemusteni katsetel, mis omakorda nõrgestas motivatsiooni...

Üks hea võimalus kadunud püüdlikkuse taasleidmiseks on kõikvõimalikud võitluskunstidega seotud filmid. Isegi nii naiivne linateos nagu Karate Kid koos jätkuosadega täitis omal ajal lääneriikide karatesaalid, sama efekti tekitas ka Bruce Lee elust kõnelev Dragon: The Bruce Lee Story.
Aeg on edasi läinud ning 31. mail esilinastunud Never Back Down astub juba võitluskunstide uude ajastusse. Unustagem karate, džuudo, jujitsu, kickboxing, muay thai... viimaste aastate trend võitlusmaailmas on MMA, mixed martial arts.

Eestikeelse nime "Ära iial tagane" saanud film sarnaneb oma süžeelt pea üks-ühelt 1990. aastate alguse Karate Kid'ga. Tuleb ilus poiss uude linna ning saab senise kõva kuti käest kitli peale, hoolimata sellest, et pidas ennastki väikest viisi tegijaks. Kõva kutt on nimelt titest peale trenni teha nühkinud, mis siis, et kiiva kiskuva suhtumisega.
Ilus poiss leiab aga vanema õpetaja, kes ilusast poisist samuti tegija treenib. Vahepeal paugutatakse muidugi uksi ja palutakse pisarsilmil võimalust tagasi treenima pääseda. Pluss veel fakt, et loomulikult on ka õpetajal omad deemonid tagataskus.
Film kulmineerub the võitlusega, kus ilus poiss siis lõpuks kõvale kutile ära teeb - käinult eelnevalt ära pähesaamise äärel.

"Ära iial tagane" püüab tegelaskujusid rohkem avada kui Karate Kid, kuid olgem ausad, nende maalimisel kasutatakse ikka ainult põhivärve: stressis leskema, joodikust isa surma põdev poeg, julma isa käe all kasvav rikas kutt ja minevikutraumat kaasas kandev MMA õpetaja. Õige, blond tibi ka, kes teeskleb rumalamat, kui ta on.

Filmi plussideks võib lugeda nüüdisaja tegelikkuse suhteliselt tõetruu kujutamise. Täpselt nii liigubki inf meie kohta läbi YouTube kiiremini, kui me ise ning täpselt nii rate'takse taplusi ning peksmisi internetis. Moraalse analüüsiga filmitegijad oma pead ei vaeva, mistõttu tunneksin võitluskunstikogemustega isana küll muret nende veerandküpsete poisikeste pärast, kes filmi vaatama lastakse (mida Eestis tehakse nagunii keskmisest 5 aastat noorematega kui tsiviliseeritud riikides). Forum Cinemas näitab filmi märkega "alla 12-aastastele keelatud", kuid isiklikult keelaksin selle alla 17-aastastelt.
Filmi teine pluss on nimelt suhteliselt realistlik pilt mixed martial arts -treeningutest ning matšidest. Ning lasta 13-aastase elukogemusega "mehed" kägistamis- ja valuvõtteid vaatama... sekka jõhkrat peksu (millega kõva kutt ilusa poisi lõplikule arveteklaarimisele meelitab)... Ei ei. Iga täismeeski ei oska seda õigesti vastu võtta, poisikestest rääkimata.

Film: "Ära iial tagane" (Never Back Down); USA, 2008
Režissöör: Jeff Wadlow
Peaosades: Sean Faris, Amber Heard, Cam Gigandet, Evan Peters, Leslie Hope, Djimon Hounsou
Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3

Kumba eelistada, noorust või vanadust?

17A bussis tekkis täna huvitav situatsioon. Tulevad peatusest bussi kaks memme. Seisatavad sinna, kus istub väga selgelt lapseootel noor naine. Nii... 8. kuu algus, miinimum. Ja sünnibki dilemma. Et kes siis peaks seisma ja kes istuma?
Memmed ju vanad ning põlved väsinud ja üldse, meie kultuuris (niipaljukest kui seda veel järel on) on vanemaid inimesi jalgadepuhkamisvõimalustega tavaks austada.
Teisalt oli lapseootel ema ikka väga rase ning ega temalgi kerge seista ei olnuks. Pealegi pole ta üksi...

Mnjah. See on umbes sama lugu, et kui kaks jalakäijat ootamatult teele sööstab ja otsasõitu ei ole võimalik vältida, siis millise otsuse autojuht peaks sekundi murdosa jooksul tegema? Kui on võimalik säästa üks kahest - poisike või juba vanemapoolne mees? Esmapilgul loogiline mõte ju, et poisikest - tollel elu alles ees, vanurihakatis saanud teist nautida küll.
Aga mis siis, kui poisikesest hoopis ülbavast joodikust madalalaubaline jobu kasvab?

Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks

silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad

igatsus
DDT järele

Buldooser puu all ehk ilu igas hetkes

Tulin täna trolli pealt maha peatus varem kui tavaliselt. Tõnismäel üle tee minnes jäin rohelist tuld ootama. Keset Kaarli puisteed ukerdas buldooser, mis tõstis mingeid plaate maasse kaevatud august. Mulle tuli meelde lugu ülikust ja vanamehest.

Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.

Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.

Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:

Kõik meisterlik on ilus.

iPhone' saab siis EMT-st

Hmm. Suhteliselt ootuspäraselt selgus täna, et iPhone jõuab Eestise läbi kõige suurema ja ilusama. Rootsi-Soome TeliaSonera on endale saanud ameerika toksetelefoni esindusõigused nii Põhjamaades kui Balti riikides. Eestis tähendab see siis seda, et ametlikke iPhone saab tulevikus läbi EMT.

"Hiljem selle aasta jooksul" - seda lubatakse telefoni müükitulekuajaks - võib tähendada loomulikult mida tahes, kuid kuna suvi inimesi eriti telefonide peale erutuma ei pane, siis tõenäoliselt mitte enne sügist. Kuna 4000 inimest on oma häkitud aifõunid juba kätte saanud, siis ei ole Applel ning TeliaSoneral ka eriti midagi kaotada. Nii et pole üldse võimatu, kui iPhone hoopis jõuluturule tuleb.

Ilmsetl hakatakse ametlikke kanaleid pidi jagama iPhone' uuemat versiooni, kuna iPhone2 peaks juba paari nädala pärast ametlikult esitletud saama. Ning loomulikult ootame huviga ka Nokia toksetelefoni. Aga siiski, IMHO on Samsungi i780 praeguse seisuga parim mobiiltelefon.