Uni, seks, vee, tsee

Vahetasin jälle töökohta. Tegelikult tükk aega tagasi.

Mõnusalt kopitanud vanalinna maja asemel käin igal hommikul klaasist ja terasest kesklinnakoletisse. Üles-alla vuhisetakse liftiga. Trepist nagu üldse ei saakski - juhul kui eskalaator statsionaarselt seiskunud ei oleks.

Aga kõige suurem üllatus oli unisex-wc. Teate küll, see, kuhu minnakse ühest uksest ja sees avastatakse, et nii üht- kui teistpidi kolmanurkadega kujud on kõrvuti uste peal.

Nomaeitea... kutsuge mind vana kooli meheks, kui tahate, aga minu arust on pisut imelik istuda, püksid rebadel, kui reklaami- või mis tahes osakonna noored daamid kontsaklõbinal mööda siblivad ja oma seelikuid kuuldavalt üles kisuvad. Poole meetri kaugusel.

Unisex-vetsude sügavam võlu on vähemalt seni mulle saladuseks jäänud. Aga keegi kindlasti valgustab mind...

Reede II

joome end täis
end tühjaks
sadavate pilvede all

ühendatud anumad
nagu me oleme

Päeva tsitaat: "Aitab avaldustest!" (Evelyn Sepp)

"Täna pole enam aeg avaldusteks!"

Evelyn Sepa avaldus täna 11.8.

Nädala tsitaat: "Elagu verevalamine!" (Postimees)

Pidin mitu korda lugema, et veenduda - nägin õigesti. Ka praegusel mitmekordse toimetamise ajastul on võimalik, et juhtiv päevaleht avaldab oma juhtkirjas lause:

"Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid."

PM 9.8.

Avalik kiri kõnni/jalgrattateedel liikujaile

Lugupeetud!

Mind on viimasel ajal rohkem värskes õhus kohata võinud. Mõnel hommikul Harku metsa kruusastel teedel, kus ma juba väikese poisikesena sipelgaid uurisin või kus me nüüdseks juba ammu "lahkunud" (krt, kuidas ma ei saa aru, miks Eestis suremist suremiseks ei nimetata) naabripoisiga pisut suurematena metsas amelevaid paarikesi luurasime. Mõnel teisel hommikul jällegi Rocca al mare rannaroostiku piiril, kuhu ehitatud teekesest loetud meetrid "maa poole" paiknevad 21. sajandi paneelmajad, mille korterite eest elanikud on hingehinda maksnud - aga aknaid nad lahti hoida ei saa, sest seisva vee ja sinna pidama jäänud lägaga roostik haiseb enam-vähem sama hullult nagu Pääsküla prügimägi omal ajal. Kolmandal hommikul aga Pirita rannapromenaadil, kus vastutuul on mingil hetkel nii tugev, et tundub, nagu sa seisaks - ja vastutulijad tunduvad lendavat, kuni ringi pööratakse ja osad vahetuvad.

Mrs. Vihmaline aga käib ja katsub mu kõhtu tekkinud lohukesi ja tagumikku ning kiidab pruuniks põlenud palet ja käsivarsi. Et see mõnituhat krooni polnud üldse paha investeering, kui sellist intressi saab.

Vaadake, olen lõpuks ostnud ning avastanud enda jaoks jalgratta. See on otsus, millega kaasneb ka nende ühendatud kõnni- ja jalgrattateede avastamine, mida Tallinnas siiski mingil määral on.

Seoses sellega pöördun nendel teedel liikujate poole mõnede palvetega:

1. Valige selgelt see teeäär, kus te liigute - ning oleks kena, kui see oleks parem. Sel juhul ei pea selja tagant tulev rattur mõistatama, kummalt poolt teist mööduda, ilma, et ta riivaks teid või mõnda vastutulijat.
2. Kui te ilmtingimata peate liikuma keset teed, olge head ja püsige valitud trajektooril. Sel juhul ei pea rattur mõistatama, mis suunas te järgmisel hetkel suvalise uitsammu teete (tavaliselt selja taha vaatamata).
3. Kui te liigute mitmekesi, äkki suudate vältida üle kogu tee venitatud ahelikus liikumist...?
4. Ükskõik mitmekesi, mida tehes või mis suunas te liigute, ehk teete seda siiski teadvustades endale kogu aeg, et selja tagant võib tulla keegi, kes liigub kiiremini kui teie ning võib olla huvitatud möödapääsemisest.
5. Seda eriti juhul, kui asfaltile on valge värviga jäädvustatud jalakäijate JA jalgaratturi kujutised. Selle tähendus nimelt on, et nende kahe liikumisviisi esindajad peavad seda teed jagama. Soovitavalt sõbralikult, loomulikku intelligentsi ning mõistvust üles näidates.

Päeva tsitaat: Lauri Linnamäe, Postimees

Jutt käib siis Kiviõli noortekeskusest ja on hea näide selle kohta, kuhu viib suhtumine à la "pekki, mis sest keelelisest täpsusest, mõte on ju nagunii arusaadav":

"Kaks vanemat külastajat on juba naisevõtueas noormehed Anton ja Aleksandr, kes üritavad piljardilaual alistada noortekeskuse elurõõmsat juhatajat Kätlin Sassi."

Vaene Sass, pole muud öelda...

TOP 5: Maailma rockiajaloo täiuslikuimad lood

Mrs. Vihmaline läks poodi. Kuna olin õe soolaleival pisut veini nautinud, jäin autosse leebotama. Ja käivitasin telefoni mp3-mängija.
Juhtusin kuulma üht viiest loost, mida pean senini rocki ajaloo täiuslikemateks lugudeks. Lugudeks selles mõttes, et jutustustest. Et no, neil on... kasutan nüüd vastikult võõrapärast sõna... narratiiv.
Sean need lood siinkohal ritta:

1. Roger Waters: Amused To Death

Absoluutne stoori. Fantastiline iroonia inimkonna aadressil. Võimsat meloodiat unustamata.

2. Maija Vilkkumaa: Ei

Vilkkumaa on soomlastel üks tekstikirjutajatest jumala armust. "Ei" on täiuslike riimidega haarav meloodia. Elust enesest.

3. Juice Leskinen: Syksyn sävel

Tegelikult on muidugi Juice soomlaste tekstimeistrite Grand Old Man. Ja "Syksyn sävel" on tema kuldajastu tipp. Tagasihoidliku, kuid just seetõttu nii paljuütleva metafooria absoluutne lagi.

4. Vennaskond: Õhupiraadid

Trubetsky laulab palju ilusaid luuletusi, kuid lugu põgenemisest "logiseval Junkersil" on üks võimsamatest lugudest ever. Kusjuures õhku jääb küsimus: kas barrikaadtulest tullakse välja või mitte.

5. Miljoonasade: Olkinainen

Kolmas soomlaste suurmeister Heikki Salo kirjutas loo õlgedest naisest, kes ootamatult ellu ärkab ning lisas sellele hüpnootilise meloodia. Õuduslugude paremik.

5 lauset, millega tuju alla tõmmata

Igaüks on elus kogenud seda "maagilist" hetke, mil külla-, vastu-, tuppa-, või kuhu iganes tulnud inimese esimene lause põrmustab meie enda rõõmsa ning ootusäreva meeleolu.
Toon siinkohal ära tujurikkujate top 5-e:

1. Wow kui lahe! See pole ju ometi sinu tehtud, eks?
2. Nagunii hakkasid just enne mu kohalejõudmist koristama ;) ... (töötab suurepäraselt pärast päevapikkust küürimist ja nühkimist.
3. Näe, paksuks oled läinud! (siia juurde peaks kindlasti itsitama ja näpistama kõnetatava vöökohta)
(3.b - Palju õnne, ma ei teadnuki, et sa last ootad! - sellega tabab eriti hästi mitterasedaid naisi)
4. See ongi siis see [mis iganes] või? (psut pettunudkibeda häälega, taotluslikult või ei, pole oluline)
5. Jah, tore, aga... (siia peab lisama pika ja põhjaliku analüüsi, mis konkreetse asja puhul teisiti oleks pidanud tegema või valesti on. Töötab eriti hästi õhinalt oma tegemisi või saavutusi esitlevate laste puhul)

Kõikide lausete juurde kuulub lahutamatu osana see, et kui te nende peale vähegi solvute, laiutab ütleja omakorda haavunult käsi ja teatab kõva häälega "no kas nüüd siis tõesti ei saa midagi öelda.. Ma tegin ju NALJA!"

Vanaduse austamisest ehk aastatega ladestub tarkus?

Veetsin viimased 12 päeva üsna eemal nii urbaansest linnakeskkonnast kui ka elektroonilistest vahenditest. See-eest mahtus nendesse rikkalikult tuld, suitsu, liha, õlut, suitsu ja palju sõnu. Peamiselt kuulatuid, sekka ka mõni harv sõna öeldud.
Ja mida ma siis õppisin?
Lühidalt niipalju. Indiaanlastel, jaapanlastel, eestlastel ja teistel aastatuhandete taha ulatuvate käibefraaside, mida teinekord ka rahavatarkuseks kutsutakse, viljelejatel, on kombeks olnud pidada vanust ja tarkust teineteisega seotud nähtusteks. Nooremaid põlvi on sellele viidates kasvatatud vaimus, et kõikide endast vanemate suhtes tuleb automaatselt mitte ainult austust, vaid suisa aupaklikku allaheitlikkust üles näidata. Hallpead austa, kulupead kummarda etc.
Elu meie ümber näitab, et tegelikkus on sellest kaugel. Uskumus, et vanuse lisandudes laieneb automaatselt silmaring, lisanduvad elukogemused ning avardub nendele põhinev maailmanägemus, tekib mõistvam ning psühholoogiliselt arukam suhtumine kaasinimestesse - ühesõnaga, et inimene kasvab - on totaalne kräpp. Tegelikult vajab suurem osa meist väga tugevaid vapustusi, muutmaks oma suhtumisi vanemana kui kolmekümneselt. Lõviosa järgib üht mu lemmikaforismidest: KÕIK INIMESED USUVAD, ET MÕTLEVAD. TEGELIKULT TÕSTAB SUUREM OSA AINULT EELARVAMUSI ÜHEST KUHJAST TEISE.

Ebakindlad ja omandiinstinktiga mehed

Soomlane Teppo M. peab blogi, mille nimi on 100 naist. Teppo (kahtlustan, et see ei ole tema pärisnimi) on vedanud kihla, et magab sügiseks 100 naisega - vastasel juhul peab ta maksma 10.000 eurot. Kõige huvitavam Teppo "projekti" juures on aga see, et see on leili ajanud mitte naised, vaid soome mehed.

Võiks ju mõelda, et vihaseks saavad just nimelt need, keda Teppo püüab labase kihlveo nimel endaga seksima saada. Aga ei. Naised suhtuvad tema ettevõtmisse huumoriga ning Teppo saab neilt toetavaid e-maile. Aga meestelt... sõimukirju, kuni tapmisähvardusteni välja.

No see on tõesti ainult soome-ugri mees, kes niimoodi endast välja läheb selle peale, et suguvennal naistega (võimalik, et) näkkab. Tüüpidel on ilmselt räige alaväärsuskompleks ning sellest tulenev üüratu omandiinstink kõikide naiste suhtes. Teppo saab heal juhul 100 naist kokku, see jätab ülejäänutele paar miljonit, keda jagada (kui alaealised ja vanurid välja jätta). Aga ei. Ikka põevad - nagu oleks keegi nende meepoti kallal.

Ega eestlased paremad ole. Koostasin ühel ilusal maikuisel laupäeval oma lemmiklõhnade top 10 -ne, kus 5. kohal oli "oma sõrmed pärast seda, kui need naisele naudingut on pakkunud." Sain pärast seda mitu nördinud tagasisidet (ilmselgelt meestelt), mille sõnum oli lühidalt kokku võttes "persse, on vaja uhkustada, jah, krdi pede???"
Aru ma ei saa. Kas need tundmatud jorsid ei ole pikka aega saanud või pole hakkama saanud... või mis ajendab selliseid kirju kirjutama? Ma ei suuda küll ette kujutada, et mulle põrmugi korda läheks, et mingil suvalisel blogijal (mõtlen siinkohal ennast) juhtub olema naine, kellele meeldib, kui sõrmed seksi ajal mängu võetakse...

Mis pagana soccer, EPL?

Päevalehe Laupäeva reporteril-toimetajal ei soovitaks küll inglise jalgpallifännide juuresolekul suud lahti teha, kui tervis kallis on. Tänane Laupäev kirjutab leheküljel Maa ja ilm jalgpallipallide evolutsioonist, märkides "niikaua kui kõne all on jalgpall (ingl soccer), on pall..."

Get real, Päevaleht! Jalgpall on soccer ainult ameeriklaste jaoks. Ja nemad, nagu me väga hästi teame, ei tea päris jalgpallist midagi.

Olemise talumatu kerg(l)us

.
Minult küsiti: Mida see tähendab, kui keegi jätab rääkimata midagi, mis hiljem pooljuhuslikult välja tuleb ning tundub kahtlane. Vastan: on kaks võimalust. Selle jaoks, kes rääkimata jättis, see "miski" kas a) ei olnud piisavalt kaalukas, et sellest rääkida või b) oli piisavalt kaalukas, et sellest rääkimata jätta.
.

Filmiarvustus: "Aeg on käes" - "The Happening" (esilinastus)

"Aeg on käes"
USA 2008
K: -12
Režissöör: Mr. Night Shyamalan
Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, John Leguizamo.
Hinne: 2-

Need, kes mäletavad Mr. Night Shyamalani eelkõige kui filmide "Kuues meel" (The Sixth Sense) ja "Purunematu" (Unbreakable) lavastajana, teavad, et ta on võimeline tegema tihedakoelisi psühholoogilis-ulmelisi filme, mis kõiguvad põnevuse ja õuduse piirimail. Need, kes teavad teda kui "Märkide" (Signs) ning "Küla" (The Village) tegijat, on kogenud, et Shyamalanin on ka nõrgemaid hetki.
Need, kes näevad reedel ja 13-ndal esilinastuvat filmi "Aeg on käes" (The Happening), veenduvad, et kiidetud lavastaja on oma touchi täielikult kaotanud.

Ainuke asi, mille poolest Shyamalani jälle kiita võib, on teemapüstitus. Ta lisab arutellu inimese mõjust meie planeedile omapoolse, taas kord küllaltki ulmelise (aga seda ainult meie praeguste teadmiste valguses) teooria. Ühel hetkel võivad taimed reageerida inimtegevusele kui ohule, tehes seda, milleks neil teaduslikult tõestatult ka võimeid on - muutes oma keemilist koostumust. Ja kui nõnda tekkivad ühendid inimorganismi segi krutivad...

Kõik muu on aga nii palju nõrk, et kaks tundi kino tundub esimest korda üle pika aja täieliku ajaraiskamisena. Kadunud on "Kuuenda meele" õrnalt tugevamaks kruvitud närvipinge, mis pani kinosaalis värisema ka kõige paadunuma hirmufilmide sõbra. Ei ole mõtet oodata kogu loo hoopis teisse võtmesse asetavat puänti ega ka "Purunematu" süngelt eraklikke toone ning põnevikulist süžeed.

"Aeg on käes" on lihtsalt... jura.

Tegemist oleks nagu algaja reporteri kirjutatud artikliga, mis suudab huvitava ning mitmeti lähenemist pakkuva teema taandada tasandile "kui Saaremaale viiks sild, siis selle mõjud Lääne-Eestile seisneksid selles, et saaks kiiremini üle Suure Väina." Shyamalan ei süvene ega arutle, vaid esitab ühe sündmuste käigu - vaevumata samas avada sedagi rohkem kui konstanteerivalt.

Oma roll filmi ebaõnnestumisel on muidugi ka näiteljatel, kes kõrbevad oma tegelaskujudele isegi elementaarse elu sissepuhumisel. Kui Mark Wahlberg oli "Boogie Nights"-is hea ning "Laskuris" (The Shooter) talutav, siis selles filmis siis on ta lihtsalt kohutav. Ja ma ei räägi mingist karakternäitlemisest, vaid lihtsatest tunnetest, mis oleks vaja välja mängida. Arvasin Wahlbergist pisut paremini, nüüd aga tundub, et aeg-ajalt on tal lihtsalt õnnestunud sattuda rollidesse, mida tema küündimatus ei ole eriti häirinud, sest asjaolude kokkulangemise tulemusena on rollid tema isikuomadusi mingil määral vajanud.
Aga sugugi paremad ei ole oma osatäitmises ka Zooey Deschanel või John Leguizamo. Esimene oleks võinud jätkata komöödiates nagu "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" (Hitchhiker's Guide to the Galaxy) ja teine teha edasi Sidi häält ingliskeelsetes "Jää-aegades" (Ice Age).

Kahetunnilist filmi ei päästa ka vägagi realistlikud kaadrid end kõikvõimalikel moodustel teise ilma saatvatest inimestest. Aga jah, kinoinimeste soovitust tasub siiski uskuda. Nõrganärvilistele ei soovita.

Juhtnööre hommikuseks helistamiseks (sobivad ka õhtuseks)

Minult küsiti: kas 7.53 on helistamiseks sobiv aeg, kui helistaja on võõras ja tegemist töökõnega? Vastan: jah, kui te olete otsustanud kulutada oma aega kõnede peale, millele nagunii ei vastata või kui leiate, et armid kaunistavad meest. Sest sellisel ajal tehtud kõne parimal juhul ignoreeritakse, halvimal juhul ajab see tigedaks nagu herilase.

Kujutage ise ette, kes tahaks telefonile vastata kusagil hommikuse hambapesu, lasteaeda mineku, kohvikeetmise, sokkide otsimise, dr. Helluse ja naiste puhul veel mitmekäigulise meigi keskelt?!!!

Soovitan järgida helistamisel päikese ja pimeduse reeglit. Teate ju küll, pimedus saabub umbes pool tundi pärast päikeseloojangut ja valgeks läheb pool tundi enne tõusu.
Nii, nüüd võtke viimane aeg, mis oleks sobiv inimesega töökohtumise kokkuleppimiseks ja lisage sellele pool tundi. Ning kõige varasemast kohtumisajast võtke pool tundi ära. Need ongi miinimum- ja maksimumkellaaeg äriasjade ajamiseks telefonitsi.

Kui te aga kõigest sellest hoolimata leiate, et mingi rutiinse asja ajamiseks on vaja inimesele kell 7.53 vannituppa helistada, olete te lihtsalt ennasttäis jobu. Sel juhul ei päästa teid enam miski.

Bensiin on Soomes 2,3 korda odavam kui Eestis

Täna jälle me joome bensiini / täna jälle mul voolik on suus laulab Tõnu Trubetsky Vennaskonna ehk kõige rokenrollilikuma helikeelega loos. Tutkit, T. Need ajad on möödas. Mingid suvalised punkarid ei saa endale enam kanistritäit märjukest pakkuda. Bensiini serveeritakse tulevikus peene dringina SAS Radissoni aulabaaris.

Et mida? No kas te hinda olete vaadanud. 18,25 liiter!!! Pole siis mingi ime, et Krooni takso kleebib parasjagu Sõpruse kino ees uut hinnakirja tagaukse klaasile...

Ma pole just mingi eriline eraautosõidu pooldaja ning oma neli kilomeetrit tööle saan lõdvalt bussi, trolli või jalaga kulgetud. Aga krt, no vaadake arve:

Bensiililiiter Eestis: 18,25 krooni
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,15 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 676 liitrit bensiini

Bensiiniliiter Soomes: 1,5 eurot
Bensiiniliitri hind protsendina keskmistest sissetulekutest: 0,06 %
Keskmine palgasaaja saab endale kuupalga eest lubada: 1550 liitrit bensiini

Ehk siis: keskmise sissetulekuga võrreldes on bensiin Soomes Eestiga võrreldes odavam: 2,3 korda

Filmiarvustus: Ära iial tagane (Never Back Down)

Maailm on täis motivatsiooni kaotanud võitluskunstide harrastajaid. Meeletu hulk karatetrennis käinutest kannatab näiteks nö rohelise vöö sündroomi all (vähemalt nendes riikides ja klubides, kus vööde saamine formaalsus ei ole).
Kuni rohelise vööni jaksati rabeleda, aga siis kasvati suuremaks, tulid töökohustused, ehk ka esimesed lapsed ning sinise vöö eksami jaoks ei viitsitud enam vajalikul hulgal pingutada. Põrumine esimesel sinise vöö katsel nõrgestas motivatsiooni, mis omakorda viis veel vähema treenimiseni, mis omakorda viis veel nõrgemate tulemusteni katsetel, mis omakorda nõrgestas motivatsiooni...

Üks hea võimalus kadunud püüdlikkuse taasleidmiseks on kõikvõimalikud võitluskunstidega seotud filmid. Isegi nii naiivne linateos nagu Karate Kid koos jätkuosadega täitis omal ajal lääneriikide karatesaalid, sama efekti tekitas ka Bruce Lee elust kõnelev Dragon: The Bruce Lee Story.
Aeg on edasi läinud ning 31. mail esilinastunud Never Back Down astub juba võitluskunstide uude ajastusse. Unustagem karate, džuudo, jujitsu, kickboxing, muay thai... viimaste aastate trend võitlusmaailmas on MMA, mixed martial arts.

Eestikeelse nime "Ära iial tagane" saanud film sarnaneb oma süžeelt pea üks-ühelt 1990. aastate alguse Karate Kid'ga. Tuleb ilus poiss uude linna ning saab senise kõva kuti käest kitli peale, hoolimata sellest, et pidas ennastki väikest viisi tegijaks. Kõva kutt on nimelt titest peale trenni teha nühkinud, mis siis, et kiiva kiskuva suhtumisega.
Ilus poiss leiab aga vanema õpetaja, kes ilusast poisist samuti tegija treenib. Vahepeal paugutatakse muidugi uksi ja palutakse pisarsilmil võimalust tagasi treenima pääseda. Pluss veel fakt, et loomulikult on ka õpetajal omad deemonid tagataskus.
Film kulmineerub the võitlusega, kus ilus poiss siis lõpuks kõvale kutile ära teeb - käinult eelnevalt ära pähesaamise äärel.

"Ära iial tagane" püüab tegelaskujusid rohkem avada kui Karate Kid, kuid olgem ausad, nende maalimisel kasutatakse ikka ainult põhivärve: stressis leskema, joodikust isa surma põdev poeg, julma isa käe all kasvav rikas kutt ja minevikutraumat kaasas kandev MMA õpetaja. Õige, blond tibi ka, kes teeskleb rumalamat, kui ta on.

Filmi plussideks võib lugeda nüüdisaja tegelikkuse suhteliselt tõetruu kujutamise. Täpselt nii liigubki inf meie kohta läbi YouTube kiiremini, kui me ise ning täpselt nii rate'takse taplusi ning peksmisi internetis. Moraalse analüüsiga filmitegijad oma pead ei vaeva, mistõttu tunneksin võitluskunstikogemustega isana küll muret nende veerandküpsete poisikeste pärast, kes filmi vaatama lastakse (mida Eestis tehakse nagunii keskmisest 5 aastat noorematega kui tsiviliseeritud riikides). Forum Cinemas näitab filmi märkega "alla 12-aastastele keelatud", kuid isiklikult keelaksin selle alla 17-aastastelt.
Filmi teine pluss on nimelt suhteliselt realistlik pilt mixed martial arts -treeningutest ning matšidest. Ning lasta 13-aastase elukogemusega "mehed" kägistamis- ja valuvõtteid vaatama... sekka jõhkrat peksu (millega kõva kutt ilusa poisi lõplikule arveteklaarimisele meelitab)... Ei ei. Iga täismeeski ei oska seda õigesti vastu võtta, poisikestest rääkimata.

Film: "Ära iial tagane" (Never Back Down); USA, 2008
Režissöör: Jeff Wadlow
Peaosades: Sean Faris, Amber Heard, Cam Gigandet, Evan Peters, Leslie Hope, Djimon Hounsou
Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3

Kumba eelistada, noorust või vanadust?

17A bussis tekkis täna huvitav situatsioon. Tulevad peatusest bussi kaks memme. Seisatavad sinna, kus istub väga selgelt lapseootel noor naine. Nii... 8. kuu algus, miinimum. Ja sünnibki dilemma. Et kes siis peaks seisma ja kes istuma?
Memmed ju vanad ning põlved väsinud ja üldse, meie kultuuris (niipaljukest kui seda veel järel on) on vanemaid inimesi jalgadepuhkamisvõimalustega tavaks austada.
Teisalt oli lapseootel ema ikka väga rase ning ega temalgi kerge seista ei olnuks. Pealegi pole ta üksi...

Mnjah. See on umbes sama lugu, et kui kaks jalakäijat ootamatult teele sööstab ja otsasõitu ei ole võimalik vältida, siis millise otsuse autojuht peaks sekundi murdosa jooksul tegema? Kui on võimalik säästa üks kahest - poisike või juba vanemapoolne mees? Esmapilgul loogiline mõte ju, et poisikest - tollel elu alles ees, vanurihakatis saanud teist nautida küll.
Aga mis siis, kui poisikesest hoopis ülbavast joodikust madalalaubaline jobu kasvab?

Elu Eestis ehk viimaste päevade kokkuvõtteks

silmakirjalikkus
levinud
nagu kartulimardikad

igatsus
DDT järele

Buldooser puu all ehk ilu igas hetkes

Tulin täna trolli pealt maha peatus varem kui tavaliselt. Tõnismäel üle tee minnes jäin rohelist tuld ootama. Keset Kaarli puisteed ukerdas buldooser, mis tõstis mingeid plaate maasse kaevatud august. Mulle tuli meelde lugu ülikust ja vanamehest.

Vana hiina mõistulugu räägib ülikust, kes ühel ilusal päeval otsustas värskes õhus vibu lasta. Seadis märklaua üles, tõmbas vibu vinna. Tabas kümnesse. Ja jälle. Ning jällegi. Üheksa noolt tabas täpselt pisikest märklauakeset. Vaid viimane, kümnes libises pisut kõrvale, üheksasse.
Üliku vibulaskmist oli vaatama jäänud vanamees, kes teenis ümbruskonnas elatist kütteõli müümisega. Tal oli kaasas suur savikann õliga ning väiksemaid anumaid juhuks, kui müüjal oma nõud ei ole.
Ülik pöördus vanamehe poole mühatas rahulolevalt: "Hästi lastud, kas pole?"
Vanamees naeratas. Sõnagi lausumata seadis ta püsti ühe väiksematest anumatest ning asetas selle suule ühe toonastest hiina müntidest, mille keskel oli imepisike auk. Tõstes oma savinõu kõrgele rinna kohale hakkas ta õli väiksemasse anumasse valama - imepeene joana, mis läbis mündis oleva augu. Kui üks anum täis sai, võttis ta järgmise - kuni kümme anumat oli õli täis.
Siis tõstis ta mündi ning näitas seda ülikule. Kogu selle aja jooksul ei olnud õlijuga korrakski mündis oleva augu servi puudutanud.
Ülik mõistis sõnadetagi, mida vanamees talle öelda tahtis. Vaikides läks ta märklaua juurde, et nooled võtta ja edasi harjutada.

Vaat see lugu tuli hommikul buldooserit vaadates meelde. Püüdes mitte vigastada kopa kohal kõrguva puu oksi ning lehti, balansseeris nooruke juht oma plaatidega nii püüdlikult, et seda oli lummav vaadata. Ning päris tõsi, inimesed ei märganud, et roheline tuli on süttinud - seisid tee ületamise asemel ja vaatasid põnevil, suu ammuli.

Nii et vastuseks neile, kes imestavad kuidas kõik mehed, naised, Piretid, ajakirjanikud, poliitikud, ettekandjad... kes iganes... võivad fännida jalgpalli, kudumist, Vaarandi luulet, Delfit, kudumist... mida iganes:

Kõik meisterlik on ilus.

iPhone' saab siis EMT-st

Hmm. Suhteliselt ootuspäraselt selgus täna, et iPhone jõuab Eestise läbi kõige suurema ja ilusama. Rootsi-Soome TeliaSonera on endale saanud ameerika toksetelefoni esindusõigused nii Põhjamaades kui Balti riikides. Eestis tähendab see siis seda, et ametlikke iPhone saab tulevikus läbi EMT.

"Hiljem selle aasta jooksul" - seda lubatakse telefoni müükitulekuajaks - võib tähendada loomulikult mida tahes, kuid kuna suvi inimesi eriti telefonide peale erutuma ei pane, siis tõenäoliselt mitte enne sügist. Kuna 4000 inimest on oma häkitud aifõunid juba kätte saanud, siis ei ole Applel ning TeliaSoneral ka eriti midagi kaotada. Nii et pole üldse võimatu, kui iPhone hoopis jõuluturule tuleb.

Ilmsetl hakatakse ametlikke kanaleid pidi jagama iPhone' uuemat versiooni, kuna iPhone2 peaks juba paari nädala pärast ametlikult esitletud saama. Ning loomulikult ootame huviga ka Nokia toksetelefoni. Aga siiski, IMHO on Samsungi i780 praeguse seisuga parim mobiiltelefon.

Uus rubriik: Aforism

Töökaaslaste keskis naljaheitmine päädis sellega, et kuidagi poolkogemata sündis täiesti pandav aforism:

MAAILM ON TÄIELIKULT ANDROGÜÜNNE HETKEL, MIL LIPS EI OLE ENAM PEENISEPIKENDUS, VAID PEENIS ON MUUTUNUD LIPSUPIKENDUSEKS.

Filmiarvustus: Flanders (DVD) ehk tõeline Flandria päevik

Mit der Dummheit kaempfen Goetter selbst vergebens on poeet Friedrich von Schiller öelnud. Eesti keeles kõlaks see (mõtet edastades tõlgituna) "Lolluse vastu on jumaladki jõuetud". Kui mõista lollust laiemas tähenduses - rumaluse, teadmatuse, ükskõiksuse ning lihtsalt madalalaublisusena, ütleb Bruno Dumont'i "Flanders" ("Flandria"), et lollus mitte ainult ei pane jumalaid jõuetult kaeblema, vaid ruulib kogu maailmas.

"Flandersi" Prantsusmaa on kütkestav. Ei, ei, ärge saage minust valesti aru. Kütkestav mitte nii nagu romantiliste filmilaadsete toodete Pariis ega nii nagu turismisaitide viinamarjaistandused. See, mida me näeme, on nö teine Prantsusmaa. Teine Prantsusmaa, mis ei erine märgatavalt teisest Eestist, teisest Soomest või teisest Iirimaast. Neid vanu raudväravaid, katusematerjali ning rohtukasvanud betoonaluseid täis aianurki ning laonurkade taguseid on kogu Euroopa täis. Me ainult tihti ei tea seda.

Samamoodi ei ole "Flandersi" tegelased eluheidikud klassikalises, tihtipeale urbaniseeritult esitatud võtmes. Nad on lihtsad 21. sajandi alguse maapoisid ja -tüdrukud, kes elu on pidev kulgemine. Kulgemine, mille jooksul koduõuest kaugemale ei jõutagi. Või kui, siis kiriku kõrvale kõrtsi. Et sealt siis päevinäinud Peugeot 205-ga tagasi kulgeda.

Kui need mõtlemise pealt kõvasti energiat kokku hoidvad poisid end Prantsuse profisõjaväkke värvata lasevad ning kuhugi (kohta filmis ei otseselt identifitseerita, see võib olla samahästi Afganistan, Iraak kui ka Kongo) kriisipiirkonda saata lasevad, kulgevad nad samamoodi edasi nagu kodukülas. Kulgemine automaat käes võimaldab lihtsalt lasta maha vastusattuva kohaliku, olgu ta siis vastupanuvõitleja või heinakoormat vedav karjus - tihtipeale on need muidugi üks ja sama asi. Ning keppida üksikust hoonest leitud naist samasuguse ükskõiksusega, nagu sai kepitud seda koduküla türdukut, kes emotsioone raiskamata oma seeliku metsatukas üles vedas.

"Flanders"i tegelased on emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud, neist on saanud osake end ümbritsevatest maastikest. Selline on Flandria.

Top 10: maailma parimad lõhnad

Täna mõistsin taas kord, mis on minu jaoks parim lõhn maailmas. Siis hakkasin mõtlema, et mis veel mu lemmiklõhnad on. Sain aru, et neil on üks ühine omadus - nad on naturaalsed, värsked ning puhtad. Here comes minu lemmiklõhnade top 10:

1. Äsja niidetud muru.
2. Äsja jahvatatud kohvioad.
3. Õitsevad sirelid.
4. Põlevad halud.
5. Oma sõrmed vahetult pärast seda, kui need on naisele naudingut pakkunud.
6. Mahekasvatatud küps tomat.
7. Klassikaline tükitualettseep.
8. Imiku ihu.
9. Heinamaad hilises augustis.
10. Värske saepuru.

Mrs. Vihmalise viimaste kuude viirukiinnustuse tulemusena olen aga kindel selles, et kõikvõimalikud tugevad kunstlikud lõhnad alates õhuvärskendajatest ning lõpetades viirukiga ei ole minu rida. Lõhnaõli valin ka poes poolteist tundi... :)

Soomlanna külm sõda Eesti vastu ehk Leena Hietanen ei üllata millegagi

Päevaleht ja Postimees on refereerinud Helsingin Sanomat'e eilset uudist soomlannast endise freelance-ajakirjaniku (nüüdseks on ta enam-vähem igalt poolt, kust võimalik, kinga saanud) Leena Hietaneni pamfletist Viron kylmä sota ("Eesti külm sõda"), kus too astub korraga kõigile nendele konnasilmadele, mis Eesti jaoks nii tundlikud on. Tegelikult ei üllata Hietanen selles mõttes millegagi, et ta on sama asja juba kümme aastat ajanud.

Pole vaja muud kui lugeda Hietaneni poolt vahetult pärast eelmise aasta aprillisündmusi avatud blogi, et mõista - Hietaneni näol on tegemist mitte otseselt haige, aga siiski täiesti deformeerunud maailmapildiga inimesega. Paraku on see inimene leidnud kodu Eestist ning otsustanud rakendada oma konfliktide tekkimisest haiglast rahuldust saava iseloomu oma ühe-naise-sõja teenistusse. Sõda peab Hietanen Eesti üldiselt aksepteeritud ajalookäsitluse vastu ning eestivenelaste eest. Ka kommunism riigikorrana ei ole tema jaoks sugugi vastuvõetamatu.

Hietanen ilmsegelt usub, et ta on oma tegevuses omamoodi maailmapäästja ning naudib teisitimõtleja rolli täiega: ta on isegi oma blogi nimeks dissident andnud. Otsustades selle kohta, kuidas ta oma senised kingasaamised esitluses esile toob, tunneb ta ka olevat mingit pidi tagakiusatu.

Kummaline on, et kaks Eesti kõige arulagedamat avalikkuse ette pürgivat soomlast esindavad äärmusi: uusnats Risto Teinonen versus uuskommunist Leena Hietanen... aga ma usun, et kõik eestlased saavad aru, et kumbki neist ei esinda soome rahvast ega mingit üldist soomlaslikku mõtteviisi.

Mida aga värskest "pamfletist" ja Hietanenist mõtlema peaks? No, pamfletist nii palju, et Soome kirjastus WSOY näitas selle oma Barrikadi-sarjas väljaandmisega, et päris lõpuni ikka selgelt ei mõeldud. Mitte et maailmas ei võiks avaldada provokatiivseid teoseid, aga üldiselt on neil siiski hea millelgi reaalsel põhineda.

Hietanenist aga...
Hietaneni kohta võib rahumeeli öelda sama, mida üks soome ajakirjanik ütles aastaid tagasi, Vladimir Žirinovski esilekerkimise ajal. Ta iseloomustas Žirinovskit sõnadega esimerkki siitä, miten toimittajat eivät ole vieläkään oppineet vaikenemaan paskaa kuoliaaksi ehk siis kui näidet sellest, kuidas ajakirjanikud ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima.

Päevaleht ründab Postimeest: uus enesereklaam libedal jääl

Kes on tähele pannud, see on. Kes ei ole, see ei ole. Päevaleht on alustanud uut turunduskampaaniat. Ning erinevalt paljudest imidžikampaanjatest on seekord siidkindad nurka visatud ning poksikindad kätte sikutatud. Postimeest lüüakse päris korralikult.

Nii selge värvide vastandamine ei saa mingil juhul juhuslik olla. Kogu kampaania on üles ehitatud Postimehe-sinisele ja Päevalehe-punasele taustale paigutatud vastanditele, millest punase omad on muidugi positiivsema alltekstiga: tegemist on ju ikkagi Päevalehe kampaaniaga.

No, tegelikult oligi aeg, et meediaturul pisut raginat ja särtsu sünniks. Senised slõuganid on ju küllaltki poliitiliselt korrektsed olnud, kui mitte arvestada ridade vahele peidetud sõnumeid: näiteks Postimehe "Alati usaldusväärne" ütleb ju kaudselt, et ülejäänud lehed alati usaldusväärsed ei ole...

Ainus asi, millega Päevalehel võib probleem tekkida, on kampaaniaväidete sisu. Kohati on need väga vaimukas-vallatud (nagu läinud nädala lehes olnud sõnapaar "vaga-vaba"), aga kohati tekib küsimus, kas Päevaleht tegelikult ka endale omandatud omaduse taga seisab.
Bussiukselt eile vastu vaadanud "aeglane-kiire" ei ole minu arust päris tõsi (pigem on Päevaleht senini see aeglasem olnud), ning lehereklaamist pärit "kollane-kultuurne" on ka vaieldav... Postimehe kollasuseimidž on siiski pärit elu24 forsseeritud ülestöötamisest, leht ise ei ole oluliselt kollasem kui Päevaleht - eriti nüüd, kui ka viimatimainitu paistab sisu osas usinalt turundustegevust arendavat.

Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond ehk kes küll maksaks emme vaeva

Sel ajal kui ma koos pojaga Soomes suvitasin (üks päev pärast vappu't ja absoluutselt juuni oli!, inimesed libistasid terassidel õlut, ise varrukateta särkides ja šortsides), korjas Eestimaal poolsada tuhat inimest ülejäänud Eestimaa loobitud prügi kokku.

Oleks kodumaal olnud, oleks ilmselt puhtalt tasuta trenni mõttes kaasa löönud, kuid valdavalt jagan kivisildniku seisukohta ning mingit erilist okast südames ei tunne. Läbi minu ei ole ühtegi metsa ega randa kübetki prügi vedelema jäänud ning et ma ei tunne endal ka mingit ühiskondlikku kohustust seda sealt kokku korjata. Pigem oleks tulevikus rohkem kasu sellest, et pätid ja roolijoodikud arestimajja toppimise asemel metsa alla prügi korjama viidaks. Teeks korra elus midagi kasulikku ja õpiks ehk mõne põhjuse ja tagajärje seose ka ära.

Aga. Missis Vihmaline käis ja koristas. No, ja Tegi ära 2008. Haaras kinni mustast prügikotist, mille mingi ajukääbik oli ehitusjäätmeid täis toppinud ja tõstis muidugi hooga. Naks, ütles selg ja mrs Vihmaline ise on paar päeva juba ainult "ai" ja "oi" öelnud.
Mina hakkasin siis mõtlema. Et kui tavaliselt on näiteks tööandja kohus kindlustada kõik töötajad, siis Teeme ära -kampaanja näol oli ju tegemist puht vabatahtliku ettevõtmisega. Aga samas tavalisest pühapäevasest jalutuskäigust palju riskirohkemaga.

Aga mis siis, kui keegi innukas prügilane oleks kusagilt koorma otsast alla sadanud või pöörava buldooseri ette jäänud? Kas oleks korvatud ja kes oleks korvanud, kui asi oleks lõppenud surma või invaliidsusega? Mida kindlustusfirma oleks öelnud? Eesti mets - kõrgendatud riski piirkond, oma asi, et ronisid?

Dieet Tallinki moodi ehk ühe jalaga tehnikasajandis, teisega kiviajas

Kirjutan seda sissekannet tänu meeldivale üllatusele Tallinki "kahetunnistel" laevadel (need Starid ja mis kõik veel, mis on nagu suurema laeva moodi, aga ajavad 83-kilomeetrise laheületuse kahe tunniga korda). Siin on wifi! Äsja kohvi müünud kena brünett ütles, et pidavat kogu tee toimima ka.

Aga! Ma kirjutan seda sissekannet ainult seetõttu, et ma ei ole hommikusööki vitsutamas. Ja seda ei ole ma mitte tänu oma kokkuhoidlikule loomusele (ok, 235 krooni ühe hommikusöögi eest, olgu ta kui rikkalik tahes, on ehk tõesti pisut palju). Hoopis tänu sellele, et ajastul, mil kolmveerand Euroopat on ära harjutatud igasuguste visaelectronide ja makseterminalidega, ei ole Tallinki laevadel endiselt võimalik Electroniga maksta.
Kogenud ülelahe sõelujana oleksid pidanud ju ohtu aimama, aga krt, no ei tulnud pähe, et ka aastal 2008 sellise pisiasja korraldamine Põhjamaade suurimale ja uhkemale üle jõu käib.

Mina, kes ma üldse võimalikult vähe "päris raha" kaasas kannan, istun seega tühja kõhuga (kodus ei jõudnud süüa, sest tütre soov vajas täitmist: "Too palun ploomimahla ja kirsikompotti. ja see objektiiv!"), ees ainult pudel vett ja tops kohvi, mida rahakoti vahelt kokkukraabitud kroonide eest osta sain.

Nii et siin on teile lihtsa ja tõhusa dieedi juhtnöörid:
1. Ärge sööge enne Tallinki laevale minekut midagi.
2. Võtke kaasa ainult Visa Electron, mitte mingil juhul sularaha või krediitkaarte.
3. Reisige üksi või koos alaealisega, kellelt nagunii mingit rahalist abi loota ei ole.
4. Kõige hullemast näljatundest aitab teid üle tasuta wifi.

Jõuluvana volbriöö

Jõuluvana tuleb Eestisse. Seesama, kes Yle2 jõululaupäevasaadetes helistajate kõnedele ja klõbistajate klaaskirjadele vastab. Just, seesama, kelle aadressi paljud messengerikasutajad läinud detsembris enda arvates oma kontaktide hulka lisasid - ning said vastutasuks ingliskeelseid rõvedusi. Tuli välja, et keegi, minu mälu järgi kanadalane, oli pulli teinud.

Enivei, J. Vana tuleb ning vägisi tikub pähe mõte, et käik pole juhuslik.
Okei, Kuimetsa küla Kaiu vallas Raplamaal kirjutas vanale kirja ja kutsus tolle endale kuuske istutama. Aga vanal on hooaeg ammu möödas ning aega lõdvalt käes... miks ta just täna tuleb?

Mina pole sugugi kindel, et pukki oma käiku tänahomse volbriga sidunud pole. Me ju kõik teame, et kolm üht korralikku soomeugrilast liikuma panevat ainet - viin, tubakas ja bensiin - on siinmail siiski vähemalt käibemaksu võrra odavamad kui lahe taga. Ja Raplamaal pole ka Lootsmanni, kes volbriöise alkoholimüügi ära keelaks...

Igatahes, ma söön oma heeringavõileiva ära, kui jõuluvana homme Soome saatkonna funktsionäride vastuvõtul pead ei paranda... ;-)

Keldriperverssused reklaamitööstuste teenistuses

Rohkem ja sügavamale ämbrisse ei ole võimalik astuda!

Kõik kindlasti teavad juba uudist austerlasest perverdist, kes oma tütart üle 20 aasta keldris hoidis ning tollega seitse last sai. Ning samast riigit on pärit ka eelmine rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud keldriskandaal.

No, Soome toidutööstus HK ei oleks võinud hullemat aega valida oma uuele reklaamikampaanjale, mis Rootsis märtsis liikvele lükati. Nagu Helsingin Sanomat räägib, on reklaamiklipis pere oma tütre keldrisse kinni pannud - ja kui tollel kõht tühjaks läheb, söödetakse talle Hot tubi, salsamaitselisi kanatiibu.

Aru ma ei saa. Isegi rootslastelt ei oskaks sellist "huumorit" oodata...

Tasuta lõunaid ei ole ehk skaibi minu mobiililt

BattleIT blogi reklaamib Skype Regularist, ehk Skype uut, mobiiltelefonidele mõeldud versiooni.

Enne kui kõik nüüd rõõmsalt hüplema ja käsi plaksutama hakkavad, tasub vilksata mobiili-Skype (sisuliselt on tegemist Skype java-versiooniga) tutvustavat teksti. Tegemist ei ole "täismõõdus" Skype'ga.

Mobiili-Skypega ei saa helistada dataühendusel põhinevaid (ehk wifi või fikseeritud hinnaga paketi olemasolul tasuta) kõnesid, isegi mitte oma Skype kontaktide arvutitesse (see maksab sama palju, nagu tavaline kodumaine mobiilikõne). Skype tootejuht Nicholas Babaian põhjendab ainult dataühendusel põhineva kõneomaduse puudumist sellega, et mobiilide akud ei peaks nii eriti kaua vastu.
Mina arvan, et tegelik põhjus peitub Skype diilis mobiilioperaatoritega: nood lubasid Skype oma riistade kallale ainult juhul, kui nad oma noosi saavad.

Teooria sellest, kuidas Sibulast Sibul sai

Mäx ja Sibul Riigikogu õuel reedel, 25. aprillil.


(Poeg: "Kas ta nimi on sellepärast Sibul, et ta ajab oma lauludega inimesi nutma?")

Kalev pähe ei saanud, aga keppi ei saanud samuti *

Eile õhtul juhtus midagi sellist, nagu selles loos, mis läbi kahe erineva päevikusissekande kirjeldab mehe ja naise mõttemaailmade erinevust. Teate küll, naine pabistab päev läbi millegi pärast, analüüsib mehe ilmeid ja kardab, et tollel on armuke... sätib end ilusaks, meelitab mehe voodisse ja püüab igati suhet ehitada. Mees aga võtab oma päeva kokku kahe lausega: "Tavaline kolmapäev. Kalev sai pähe, aga õhtul sai keppi."

No, nii hull asi eile ei olnud. Keegi ei keppinud õhtul ega hommikul. :-D

Aga tulen mina ühest järjekordsest korvpallilahingust iseendaga (parimast 100-sest viskeseeriast läks sisse 61) ning rikun tee peale kuldset reeglit "ära kujuta ette!". Ja-jaa, ma kujutan ette küll, mida te mu sissejuhatuse põhjal ette kujutate, et ma ette kujutasin, aga asi polnud üldse nii.
Ma kujutasin hoopis ette, kuidas ma jõuan kodus külmkapini ja joon ära selle, mis oli järgi jäänud Aura Spritzer'ist, mu viimaste aegade lemmikjoogist. Ja nagu ikka - kui lased ettekujutusel end kaasa haarata, siis mingil hetkel ei arvesta see enam võimalusega, et ta ei täitu. Ehk et ei lähe nii, nagu sa ette kujutasid.
Koju jõudes selgus, et poisid olid Spritzeri ära lahendanud.

Okei, mõtlen mina, et pole viga, lastel ju igati õigus ja ise olid loll, et kujutasid jne. Ja lähen siis (midagi joomata, mis osutus veaks) pojale õhtujutuks Potterit lugema. Samal ajal hiilib hinge üks teine kujutluspilt... et külmkapis on veel üks külm õlu ka... ja seda ei ole poisid kohe kindlasti puutunud.
Istun seega lastetoa põrandal, loen kõva häälega kogu peatüki, aga see käib järjest rohkem kõri peale. Ja no, mõte külmast õllest muutub järjest ahvatlevamaks...

Sel hetkel, kui ma siis alla jõuan, seisab mrs. Vihmaline keset tuba, klaas sellesama õllega käes!

Tema muidugi minu mõtteid ei loe - ning nagu ma ütlesin, oma viga, et oma tavapärasest käitumisest irdusin ja kujutlema hakkasin. Aga dääm, pettumus oli ränk. Kaks korda samasse ämbrisse.

Well, kuna ma olen varustatud teatud tsiviliseerituse pinnakihiga, siis tundus mulle, et mingi õlle pärast rängalt pettuda on siiski suhteliselt väiklane. Plaan oli, et tõmbun kuhugi privaatsesse nurka, põen selle paari hetkega läbi ja asi klaar.
Aga ei, missis kõndis sinna muidugi paari hoogsa sammuga järele. Ja kui ma siis kuidagi ähmaselt, kuid see-eest mitte kõige sõbralikumalt väljendasin soovi üksi olla, torkas ta mind vastutasuks lausega, mis väljendas hämmastust minu ootamatu privaatsusevajaduse üle ning seostas selle (vähemalt mulle tundus nii) mobiiltelefoniga, mille olin möödaminnes kaasa haaranud.
Kui ta hetk hiljem solvunult minema pühkis, siis märkasin jah, et vahepeal on sõnum tulnud. Ju ta siis kujutas ette, et mul on millegipärast (teadagi, millepärast) vaja seda sõnumit privaatselt lugeda.

Kusjuures sõnum oli... just! Automaatmeeldetuletus, et mu ID-pilet aegub kahe päeva pärast!!!

Et sedasi. Mida siis sellest õhtust õpime?

1. Ära kujutle.
2. Kui kujutled, anna endale aru, et kujutlus ei pruugi realiseeruda.
3. Kui aru ei andnud ja solvud, julge seda tunnistada.
4. Joo alati, kui võimalik.

* antud sissekande pealkirjastamisel on järgitud ajaveebi eduka müümise algtõdesid :-p

Valimiskampaania Blogistanis ehk "Vali mind" -mehed ja -naised

Kuivõrd ma olen siiani oma arvamusi rohkem paberil avaldanud ning bloginduses suhteliselt uus, on mul rõõmus privileeg jälgida Blogistani sündmusi teatud mõttes autsaideri pilguga.
Nalja teeb. Ausõna, mitte niimoodi nalja, et istub kamp ja irvitab oma rasvast, põlglikku (ning tihtipeale teatud mõttes kadedat) naeru. Pigem nii, et istud pingil, vaatad natuke imestunult ja muigad sõbralikult.
Ka igati intelligentsed ja tublid blogijad on tänasest nagu äravahetatud. Maailmas toimub miljon põnevat asja, aga nemad ei suuda kiusatusele vastu panna. Sõrmed rändavad nagu iseenesest klaviatuurile kirjutamaks tükikest pealkirjaga (loomulikult esinevad selle kõikvõimalikud variatsioonid) "Enesekiitmine on minu meelest lame, aga kuule, vali ikkagi minu blogi!"

Vaatasin seda hommikust saati sadanud postituste jada ning otsustasin, et ei osale ses võidujooksus.

*kaevab väikse virtuaalse augu, läheb toob paar teivast ning vana voodilina ja ehitab loosungi*

Korvpallimõtisklus I ehk Palli kaja ajateljel

Käisime eile õhtul pojaga korvpalli mängimas. Teate küll neid filmide vanu, sõna otseses mõttes rohtunud palliplatse, kuhu sattunud peategelane tunneb, kuidas miski ta sees liigahtab: "Siin õpetas mu isa mind palli mängima, siin viskasin ma oma esimese korvi, siin triumfeerisin ja põrmustusin esimest korda vihases punkt-punkti mängus."
Täpselt selline oligi nii plats kui ka tunne. Iseenesest mitte "selline", vaid plats oligi "see". Seesama plats vanade põlispuude all, kus ma esimest kord tundsin seda müstikat, mis sind valdab hetkel, kui pall sõrmeotstest irdub.

Kusjuures huvitav, et poeg tegi läbi ka täpselt samasuguse rituaali, nagu ma ise omal ajal. Alguses viskas õhinal palli - sai mõne korvi ka - siis enam niiväga ei jaksanud ning hakkas pulkadest maja ehitama sõnadega "sind on huvitav vaadata." Lõpuks tegi ta aga täpselt seda, mida ma ise 25 aastat tagasi ehk leidis mõnusa ronimiskoha korvirõngast hoidval konstrukstsioonil.

Sellistel hetkedel tunnetad korraga väga teravalt seda nähtamatut ajatelge, millel me kõik paikneme ning millel eksisteerivad sõbralikult koos sinu 17-aastane vanaema, vallatu elupõletajana kodumajanduskooli pidudel, sinu kolmeaastane isa, kes veel ei tea, et oma isa ei näe ta ise ega keegi teine enam mitte kunagi (ning et tema kadumine jääb igaveseks müsteeriumiks)... ning siis oled seal sina ise. Oma valikute ja nende tagajärgedega, selle kõigega, mis end sinu ees aeglaselt-kindlalt, aga siiski nii napilt lahti rullib, et iga väiksemgi sündmus tabab sind rohkem või vähem ootamatult.
Ja loomulikult on seal ka tema, sinu poeg. Kelle puhul ei jää muud üle, kui kasvatada teda nii, et tema valikud saaksid sellised, et mingil hetkel elule tagasi vaadates teeks ta seda rahulolu, mitte kahetsusega.

Ma olen palju kordi mõelnud, keset kõiki neid kaugel elamisi ja mitmeid kolimisi, et kas mu lastel üleüldse kujunenud sellist kohta, kus seistes tunnetad oma seost kadunu, oleva ja tulevaga. Sellist, nagu tädipoja vana talumaja, kus tema enda sugu aastasadu sees on elanud.
Nii naljakas kui see ka ei kosta, mina leidsin selle koha vanas korvpalliväljakus, mida asfalti, puu või tsemendi asemel katab ebakorrapärane peenpunane kruus ning mille pind on nii ebaühtlane, et tagasi põrkava palli põrkenurk on ainult aimatav.

Filmiarvustus: "21" (esilinastus)

Limonaadikino uusima esilinastuse "21" põhisõnum on see, mida teadis omal ajal juba Carl Danhammer: tööga rikkaks ei saa.

Film: "21"
Režissöör: Robert Luketic
Peaosades: Jim Sturgess, Kevin Spacey, Kate Bosworth, Laurence Fishburne Pikkus: 2 tundi
Hinne: 3+

Vahe omaaegse Tallinna ja filmi tegevuspaiga Las Vegase vahel on selles, et kui Tallinnas oli mingi aeg võimalik raha kokku ajada häbematuse ning vene kantpeadest sõprade abiga, siis selleks, et Vegase mängupõrgutest võitjana väljuda, on vaja nutti. Ajusid, no.
Ajupotentsiaalist peategelane Ben Campbell (Jim Sturgess) puudust ei tunne. Ta õpib USA ühes mainekaimas tehnoloogiainstituudis MIT-s ja valmistub koos nohikutest sõpradega teaduskonkursiks. Campbelli matemaatiline andekus ning kainelt loogiline mõtlemine torkavad silma tema matemaatikaprofessorile Micky Rosale (Spacey), kes avab noorukile ukse MIT kampusest sootuks erinevasse maailma: Las Vegas'i blackjack'i laudadesse, ööklubidesse ning hotellide luksustubadesse.
Vastutasuks ei ole Campbellil ning tema noortel sõpradel vaja teha muud, kui matemaatilisi tõdesid järgides välja töötatud süsteemi abil kaardilauas võita.

"21" on "Ocean's 11" stiilis klassikaline kelmipõnevik, kus alguses läheb hästi, siis paistab kõik kokku kukkuvat ja lõpuks kukub peategelane ikkagi jalgele. Tegelaskujud jäävad suhteliselt visandlikeks ning eetilistele küsimustele aega ei raisata. Tegelikult eetilisi dilemmasid väga tekkida ei saagi: noorte poolt kasutatav meetod, "kaartide lugemine", ei ole ebaseaduslik. Mis ei tähenda muidugi, et see meeldiks kasiinode turvapealikele, eriti kui nendeks on sellised vana kooli mehed nagu Cole Williams (Fishburne).

Ka ei raiska "21" väga pikalt aega teemale "kas saada rikkaks ausa tööga või mängupõrgul nahka üle kõrvade tõmmates". Iseenesest õige ka - sest kui küsimusele moraalselt läheneda, siis kui ei ole tegemist otsese seaduserikkumisega, ei peaks ju miski takistama andekaid noori oma erakordsete võimete abil raha teenimast. Mis siis, et nad nö hallis tsoonis liiguvad: puhtalt isikliku andekusega mängulauas siiski hakkama ei saa, vaja läheb ka noortetiimi sisest märgukeelt ning muud kokkumängu.

Kasiinode nördimus on nende seisukohast muidugi arusaadav, kuid pisutki laiemas plaanis vaadeldes on kasiinod väikese tuuseldamise ära teeninud - nende ärimudel on nii vastikult kuulikindel, nagu nüüdisaegsetel pankadelgi.

Uus rubriik: Hommikutsitaat

Tänahommikune tsitaat sarjast "Lapsesuu ei valeta" pärineb Terevisioonist. Saatejuht Toomas Luhats silmitseb serveerimiseks valmis pandud lõhevõileiba ja ütleb:

"See paistab täpselt sama hõrgutav kui see välja näeb..."

Kalli kauba odavad hinnad

Eesti keeles on palju sellist, mida järjekindlalt vägistavad ka need, kes jaoks on tegemist emakeelega. Eile kuulsin üht neist üldlevinud loogikavigadest, mis nii kõne- kui ajakirjanduslikku keelde nii sügava pesa on teinud, et enam ei aita vist ka keelepuhastajaga hambahari.

Aga no, kuna ma mõnes küsimuses olen otsustanud nö lippude lehvides põhja minna, siis virisen ikka.

Öelge mulle palun, mis asjad on odavad hinnad??!!!

Neile, kes ei tea või ei ole selle peale mõelnud: hind on see, millega mõõdetakse kauba odavust või kallidust. Ehk siis: kaup võib olla odav või kallis - ning seda on kaup vastavalt sellele, kas ta hind on madal või kõrge.

Capish?

Kuuskümmend, kaheksakümmend, kuus tuhat seitse

Saate aru, mida pealkiri tähendab? Ei saa? Mina ka ei saanud! Aga kindlasti näitab see eestlaste oskust kommunikatsioon segaseks ajada.

Pealkirjas loetletud numbrijada näol on tegemist suvalise telefoninumbriga. Esitatult just sel kujul, nagu siinmail on kombeks telefoninumbreid ette lugeda.

Selleks, et kindlustada antud numbri võimalikult täpne verbaalne üleandmine, ekisteerib minu jaoks ainult üks moodus: loetleda see ühekaupa numbritena, mitte arvudena (seda, mis vahe neil on, võib lugeda näiteks siit).
Ehk siis kuus-null-kaheksa-null-kuus-null-null-seitse. Vastuvõtja, kes antud nubrit üles kirjutab, paneb selle ka vastavalt kirja.
Kui number aga esitatakse kujul 60-80-6007, on vastuvõtja seisukohalt tegemist koodiga, mis on vaja deshifreerida. See aga aeglustab ning raskendab info vastuvõtmist.

Peaks nagu lihtne olema. Aga ei. Eestlane teeb ikka omasoodu...

Ime veel, et kohtumisi ei lepita kokku kujul "Venemaa pealinna nimelise kohvikus ees piirangute puudumist tähendava sõna nimega lagedal kohal hetkel, mil päike on taevas kõige kõrgemal".
Selmet öelda "Moskva ees kell 12".

Jumal kannab Pradat

No, kui päris täpne olla siis mitte "suur J" ise, vaid tema väidetav suursaadik maa peal. Igatahes on selge, et sealkandis, kus taevased ja maa-alused jõud omavahel võimusuhteid paika panevad, on Prada kõva sõna.

Kõik kindlasti mäletavad (mulle on alati nalja teinud selliste sõnadega alustatud laused, sest kõik kindlasti ei mäleta) filmi "Saatan kannab Pradat" (The Devil Wears Prada). Just-just, sedasama, kus Meryl Streep mängis moeajakirja Runway peatoimetajat Miranda Priestlyt, bitch'i suure algustähega. Runway sarnanes äravahetamiseni ehtsa moeajakirjaga Vogue ning Miranda Priestly tegelaskuju taustal kõrgus selle pikaaegne peatoimetaja Anna Wintour.

Tänahommikune CNN tuletas aga meelde, et Saatan pole ainuke, keda tõmbavad Prada kingad ning Serengeti päikeseprillid. Neid kaubamärke hindab ka ei keegi muu, kui paavst Benedictus XVI, kes tänasest alates esimest korda paavstina Ameerika Ühendriike külastab.

Way to go, Pope!

Naised tahavad üksteist

Ma tean, et iga mehe unistus on omada biseksuaalset naist, kes oleks vahetevahel valmis omavahelistesse vallatlemistesse ka mõne sõbranna kaasama. Aga seda pole minu silmad veel näinud, et seda mõtet ka meedias kinnistada oleks püütud. No, nüüd nägid.
Telekanalite vahel surfides juhtusin kogemata Kanal 2-e tütarjaamale Kanal 11-le. Just parajalt reklaamipausi lõpuks, et kuulda naistekanaliks profileeritud kanali sloganit:
"ME TAHAME 11" (loe: "Me tahame üksteist" - nagu seda ka sensuaalne naishääl eetri taga teatab).

Esmane reaktsioon oli, et wtf. Teisane, et selle koosolekulaua taga oleks küll tahtnud olla, mis mainitud slogani lukku lõi. Et kas otsustav kogu koosnes meestest või naistest. Esmasel juhul võiks ju eeldada, et isased lähtusid lihtsalt paljulevinud uskumusest, et iga nüüdisemane on sisseprogrammeeritult väheke lesbiliste kalduvustega. Kui aga lause töötas välja naisteseltskond, nomaeitea...

Ma saaks aru, kui Kanal 11 ise käänaks oma sloganit vormis "Me tahame ühtteist", aga see vist kostis nende jaoks natuke minimalistlik. Et no, kõike ju sel juhul ei taha.
Aga krt, "me tahame üksteist"... eks igaüks ikka oma rikutuse tasemel, aga mina näen küll vaimusilmas kogu kanali vaatajaskonda üksteist nillival pilgul silmitsemas ja kuumi sõrmi mööda veel kuumemaid kehi libisemas. Njam!

Valgus pimeduses

Tule, pildista tatti!

Sain hilinenud kutse (tegelikult ei ole see ju kutse, kui öeldakse, et meil oli vahva üritus, sa oleksid võinud ka tulla...) fotojahile, kus üheks teemaks oli nohu. Saate aru, NOHU!
Kutsuja tundus olevat arvamusel, et no, sa oled mees, su meelest on see kindlasti lahe värk.
Ma võitlesin samal ajal okserefleksi ja keelelekerkivate venekeelsete vandesõnadega, mida ma sisuliselt kunagi ei tarvita.

Härjale ei ole tõesti lubatud kõik, mis Jupiterile. Algatanuks sarnase ettevõtmise mõni mees, kiljuks pool ilma kõva häälega, kui neandertallaslik värk üks nohupildistamine on. Aga kuna selle lükkasid käima naised, siis on tegemist lihtsalt kevadise vaimukuse ja enesega sina peal olemisega...

Viies käsk

On palju kordi öeldud, et ükski inimene ei peaks oma lapse surma nägema. Täiesti nõus. Tänu sellele me ju neid kaitsemegi. Õpetame mitte trepist alla tormama, et nad oma kaela ei murraks; seletame, kuidas enne sõidutee ületamist vasakule ja paremale vaadata. Ja et punasega ei tohi ja rohelisega tohib.

Aga teinekord ei õnnestu neid siiski kaitsta. Siis, kui loodus ise nad otsustab käsile võtta. Eriti, kui tegemist on eluga, mis eksisteerib ainult punase joonena rasedustestis ja muutusena enesetundes.
Kui minu ellu ilmus esimene katkenud joon, seisin kaua sügisõhtu hämaruses ja vaatasin, kuidas vihmapiisad end vastu asfalti taovad. Mõtlesin, kelle ma just kaotasin ning kujutasin ette, kuidas me oleksime kuus aastat hiljem koos palli taga ajanud.

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, et olles kokku kaks last samal moel - täiesti iseenesliku raseduse katkemise läbi - kaotanud, tormaksin ma kahe käega alla kirjutama sellele, mida kirjutab värske portaal abort.ee.
Sama portaal, mille kohta Postimees kriitikavaba ümberkirjutatud pressiteate "Uus aborditeemaline portaal pakub rohkelt infot" avaldas ning mille kohta Päevalehe tänane uudis "Ministeeriumi rahastamisel tehti abordivastane portaal" ütleb, et sotsiaalministeerium nõuab portaali püsti pannud Elukultuuri instituudilt esmaspäevaks aruannet portaali tegemiseks eraldatud 200 000 krooni kasutamise kohta.
Omavahel öeldes, Elukultuuri instituut tegutseb MTÜ Miikaeli Ühendus alluvuses. See aga, nagu ka lingist näha, oli enne 1997. aastat tuntud kui Vanalinna Hariduskolleegiumi Sihtasutus. Nii et see kena kollane maja Vene tänaval tegutseb sisuliselt sama katuse all, nagu abort.ee...

Olen kaugel sellest, et toetada aborti kui esmast rasestusmisvastast vahendit, mida too nõukogude ajal tihtipeale kippus olema. Olen siiski kaugel ka sellest, et pidada abort.ee-d asjalikuks ettevõtmiseks. Sama nähtuse kaks äärmust, ei midagi muud.

Iga naise elus on hetki, mil ta on sunnitud tegema raskeid valikuid.
"Mind ründab vägistaja: kas karjuda ja avaldada vastupanu ning riskida sellega, et mind vigaseks pekstakse?"
"Prints valgel hobusel osutub iga kord, kui ta viina võtab, julmaks vägivallatsejaks - samas on ta kaine peaga parim nii mehe kui isana."
"Vastu kõiki ootusi näitab rasedustest positiivset tulemust - ning ma tean, et jutt sellest, et Jumal andis lapse, annab ka leiva, on tühipaljas mull."

Me peaksime mitte unustama oma naabri poolt vägistatud 14-aastast iiri tüdrukut ("X"-case"), keda keskastme kohus püüdis abordi tegemisel takistada. Peaksime mõtlema nende portugali naiste peale, kelle ainsaks viisiks aborti teha on enda hulluks tunnistamine ("Mina olen ka aborti teinud", EPL, 8. märts 2008).

Kes oleme meie, et konkreetse naise eest konkreetses olukorras otsus langetada? Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kes oleme meie, et üleüldse mõista?
Miski ei ole eemaletõukavam, kui see, et naiste keha, tervist, hinge ja vaimu puudutavatel teemadel püüavad oma arvamust peale suruda vanapoolsed ülekaalulised mehed, alates paavstist ja lõpetades Limburgeriga...

This is not Hollywood

Nüüd, kui mul on aega pisut lahedamalt käes, vaatasin kodus plaadikogu läbi. Leidsin tolmunud The Cranberries'i. Sealt ka pealkiri.

Aga jah, Hollywood see pisike maalapike siin tõesti ei ole. Üldisemas plaanis isegi mitte Euroopa. Rääkisin mõned õhtud tagasi ühe Saksamaal hetkel resideeruva sõbraga. Ja jõudsime ühisele seisukohale, et suurema osa eestlaste, nii tegijad kui nad enda arvates ka ei ole, ettekujutus sellest, mis toimub väljaspool meie väikest konnatiiki, on ainult hale koopia tegelikkusest. Ega muidugi seda ka eriti ei teata, mis tiigis endas tegelikult toimub.
Guardiani lugemisest ja BBC-st ei piisa, et teada, mida arvatakse Berliini tänavatel, Tampere spordiklubide riietusruumis või väikese Portugali rannikulinnakese pubis.
Samas ei piisa Tallinna kesklinna klaaspalees istumisest selleks, et teada, mida mõtleb üksikhooldaja Püssis või nipernaadi Järvamaal.
Ning ühelgi juhul ei piisa ainuüksi teadmisest selleks, et tajuda, kas neil mõtetel on ka kaalu ning elujõudu.
Et teada, pead olema kohal. Aga veelgi olulisem - pead oma vaimsed aknad lahti hoidma. Oleta, et tead - ning sel hetkel oled juba astunud... kui just mitte vaimupimeduse, siis vähemalt vaimuhämaruse libedale jääle.

Nii et avame akna. Esimesed piisad juba langevad.